"Riia tippkohtumine – Euroopa ja Põhja-Ameerika suhe rahu teenistuses" (Jacques Chirac, Prantsuse Vabariigi president)
Rahu püsivus ei ole kunagi garanteeritud ning iga valitsuse esmaseks kohustuseks on julgeoleku tagamine. Just seetõttu soovib Prantsusmaa panustada maailma poliitilisse korraldusse, mis peletaks hädaohte. Ta soovib teistega jagada ühist vastutust tugevates, legitiimsetes ning tunnustatud rahvusvahelistes organisatsioonides, loomulikult ka läbi ÜRO ja julgeolekunõukogu reformide. Ta tegutseb inimeste huvides suunatud harmoonilise, õiglase ja solidaarse üleilmastumise nimel. Ta töötab selle nimel, et poliitiline Euroopa oleks võimeline täitma oma rahvusvahelisi kohustusi rahu teenistuses.
Põhja-Atlandi Alliansil on selles kavas keskne koht. Juba kümme aastat on Prantsusmaa osalenud pingutustes, et kohandada allianssi uue tegelikkusega, säilitades samas selle esialgset kutsumust. Just seetõttu kinnitan ma homme Riias toimuval NATO tippkohtumisel taaskord erakorralist rolli, mis on Põhja-Atlandi Alliansil, sel sõjalisel organisatsioonil liikmete kollektiivse julgeoleku tagatisena, ent samas ka kohana, milles eurooplased ja ameeriklased saavad rahu teenistuses ühendada oma jõud.
Üldise sõja oht Euroopas on kadunud ning NATO on põhjalikult uuenenud ja kohanenud. Ta on laienenud uutele demokraatiatele. Ta on loomas usalduslikku suhet Venemaaga – seda suhet peame pidevalt tugevdama, kuna rahu tagamine Euroopa mandril tähendab eelkõige uute lõhede tekke vältimist. Samas vaimus sooviksime partnerlussuhet NATO ja Ukraina vahel, ning soovime, et allianss võtaks vastu ka Lääne-Balkani kandidaatriigid, niipea kui need on selleks valmis.
Kuna elame ajastul, mis on täis lubadusi, püüavad osad jätta muljet, et kätte on jõudnud aeg võtta välja rahu dividendid ning mõelda ümber meie kohustused. Minu arvates oleks see suur viga. Valvsuse kaotamine tähendaks ohtude unustamist, mida kujutavad endast terrorism, agressiivne rahvuslus ning teatud riikide soov kasutada jõupoliitikat, rikkudes sellega oma rahvusvahelisi kohustusi. Täna, nagu eilegi, vajame tugevat, solidaarset ning kohanenud allianssi.
Alliansi esmaseks eelduseks on selle sõjaliste vahendite usutavus. Sellest lähtubki ümberkujundamine, millega oleme algust teinud, tagamaks suuremat tõhusust ning reaktiivsust. Riias tunnistatakse NATO kiirreageerimisjõud (NRF) täiesti toimivaks. Seega saavad alliansil NRF-iga olema vahendid, millele ei ole rahvusülesel tasandil vastast.
On vaja, et iga liikmesriik teeks asjakohaseid kaitsepingutusi. Eurooplased on liialt kaua toetunud oma Ameerika-liitlastele. Nüüd peavad nad võtma enda kanda oma osa koormast, tehes selleks riiklikul tasandil kaitsealaseid pingutusi, mis oleks vastavuses nende ambitsioonidega Põhja-Atlandi Alliansi, aga ka Euroopa Liidu nimel. See on märk solidaarsusest, mis ühendab Atlandi kaht kallast. Just seda teeb Prantsusmaa, üks olulisi allianssi panustajaid, oma seadusega sõjalise kavandamise kohta. Sellega näeb ta ette nii strateegiliste jõudude pidevat kaasajastamist, tagades neile vahendite ranget piisavust, kui ka oma tavavägede varustatust, reaktiivsust ja rakendatavust.
Alliansi kohandamine tähendab ühtlasi seda, et tal on võimalik võrdse partnerina täiendada teisi rahvusvahelisi organisatsioone, mille tegevusala, pädevused ning vahendid, eelkõige rekonstruktsioonitoetuste, humanitaarabi või tsiviiljulgeoleku vallas, on selgelt paigas. Rahvusvahelise kogukonna edu konfliktide lahendamisel saab olema selle koostöö vili, ilma ebavajaliku dubleerimiseta.
Alliansi kohandamine tähendab lisaks veel seda, et meie tegevusele seatakse poliitilised raamid. Prantsusmaal on siinkohal hea meel globaalse poliitilise direktiivi vastuvõtmise üle, mis paneb paika ümberkujundamise poliitilised suunad 10–15 tulevaseks aastaks.
Sama puudutab ka operatsioone, mida allianss juhib rahvusvahelise rahu ja julgeoleku hüvanguks. Eeskätt pean siin silmas Afganistani. Prantsusmaa on seal kohal alates 2001. aastast ning juhib täna Kabuli piirkonda. Edu tingimuste loomiseks peame oma tegevuse paigutama globaalse strateegia, kinnitatud poliitilise ja majandusliku protsessi raamistikku. Mulle näib hädavajalik kontaktrühma loomine, mis koondaks kõiki piirkonna riike, peamisi asjassepuutuvaid riike ning rahvusvahelisi organisatsioone, sellisel kujul nagu see on juba olemas Kosovos, et anda meie jõududele vahendeid täitmaks edukalt afgaani ametivõimude toetamise missiooni ning keskendada alliansi tegevus sõjaliste operatsioonide juhtimisele.
Alliansi kohandamine tähendab ka seda, et tema võimet tegutseda ühiselt teiste riikidega suurendatakse. Eelkõige pean silmas Euro-Atlandi partnerluse nõukogu riike, kellega peame selles valdkonnas suhteid veel tugevdama. Samuti pean silmas sõjaväeüksusi NATO kasutusse andvaid riike, kes ei ole alliansi liikmed, ent kellega meil siiski peab olema võimalus kriisiolukorras nõu pidada.
See laiendatud dialoog ning need nõupidamised ei tohi meid suunata alliansi missiooni keskmest eemale. See dialoog peab jääma konkreetseks ning keskenduma olukordadele, mis võivad nõuda alliansi ja selle partnerite sõjalist sekkumist. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon peab jääma ainsaks universaalse ulatusega poliitiliseks foorumiks.
Lõpuks tähendab alliansi kohandamine seda, et arvesse tuleb võtta Euroopa Liidu uuenenud koosseisu, mille liikmete enamus kuulub ka Põhja-Atlandi Allianssi. Euroopa on Saint-Malo tippkohtumisest saati teinud kaitsevaldkonnas suuremaid edusamme kui viimase viiekümne aasta jooksul. Mul on hea meel selle üle, et eurooplased võtavad osa ühise varustuse, nagu A 400 M ja helikopterite „Tiiger“ soetamisest, ning selle üle, et töötame Ühendkuningriigiga ühise lennukikandja-projekti kallal. Meie vahendite ühiskasutusse minemist on saatnud edu, eriti mis puutub strateegilisse transporti ja ohvitseride väljaõppesse. Nüüdsest peame mõtlema sellele, kuidas anda Euroopa Liidu juurde loodud rahuoperatsioonide keskuse raames toimuvate operatsioonide juhtimisele ja juhatamisele pidev mõõde.
See areng on vajalik, kuna Euroopa Liidu kohustused rahu teenistuses muutuvad üha suuremaks. Kaitsealaselt tugevam, tõhusam, ning oma vahendites kindlam Euroopa suurendab alliansi kui terviku võimekust ning aitab kaasa tasakaalu tagamisele maailmas. Euroopa Liit ja NATO täiendavad üksteist ning kasu saavad sellest mõlemad. Seal, kus Euroopa asub kas geograafilises, ajaloolises või sekkumise olemuse plaanis soodsamas positsioonis, võtab Euroopa Liit loomulikult kanda oma osa kohustustest.
Nii on Euroopa Liidul kanda juhtiv roll Lääne-Balkani riikides, kellele ta on avanud liitumisperspektiivi. Alliansi asemel tegutseb nüüd endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis ja Bosnia-Hertsegoviinas Euroopa Liit. Kosovosse plaanib ta esialgu saata politseiüksuse, millest saab sel kriitilisel perioodil, mis määrab selle piirkonna tuleviku, rahvusvahelise kohaloledku oluline element. Hiljuti on eurooplased ka Liibanonis kogu rahvusvahelise kogukonna palvel moodustanud uue UNIFIL-i (United Nations Interim Force in Lebanon) alustalad, mille usutavus on uue vägivallalaine ennetamiseks hädavajalik.
See areng nõuab jätkuks 2005. aasta veebruaris Brüsselis toimunud tippkohtumisele tihedamat poliitilist ja strateegilist dialoogi Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahel. Kahtlemata eeldab see ka suhete tugevdamist NATO ja Euroopa Liidu vahel. Prantsusmaa on selleks loomulikult valmis, kuid soovib, et Euroopa Liidu häält oleks alliansis kuulda. Muuhulgas eeldab see eraldi nõupidamiste võimalust Euroopa Liidu liikmete jaoks alliansi raames.
Selline areng panustaks allianssi, mis oleks üha tugevam ja solidaarsem, allianssi, kus Põhja-Ameerika ja Euroopa liitlased saaksid ühiselt sõnastada eesmärke ning jätkata käsikäes tööd rahvusvahelise rahu ja julgeoleku nimel vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta põhimõtetele ja eesmärkidele./.