Suursaadiku kõne Konvoiga 73 deporteeritutele pühendatud mälestuskivi avamistseremoonial, 2. juunil 2010

Härra välisminister, härra kaitseminister, härra Tallinna linnapea, härrad suursaadikud, kallis härra Zajdenwergier, assotsiatsiooni „Konvoiga seitsekümmend kolm(73) deporteeritute lähedased ja sõbrad president, Juudi kogukonna esinaine, Daamid ja Härrad,

Minu jaoks on see suur au, et saan täna austust avaldada oma tuhande üheksasaja neljakümne neljanda(1944) aasta maikuus deporteeritud kaasmaalastele. On ülev tunne jagada meie Tallinnas surnud kaasmaalaste mälestust koos mälestusretke raames Eestisse saabunud deporteeritute perekondadega. Tahaksin eriti tervitada härra Henri Zadjenwergier’d, keda peeti noorukieas koos kolmesaja Juudiga kinni Patarei vanglas. Olen mõtetes koos proua Simone Veil’iga, kelle isa ja vend olid samuti deporteeritute hulgas, kuid kes pidi kahjuks tervislikel põhjustel loobuma tema jaoks emotsionaalselt olulisest mälestusretkest Eestisse. Kõigil neil põhjustel on mul raske mind valdavaid tundeid väljendada.

Eesti ja Prantsusmaa avaldavad täna ühiselt austust konvoiga deporteeritute mälestusele. Mõned päevad tagasi mainis Konvoid 73 oma kõnes Prantsuse Euroopa asjade riigisekretär härra Pierre Lellouche, kui ta avas Pariisis mälestustahvli kaheteistkümne deporteerimise käigus hukkunud Condorcet lütseumi õpilase mälestuseks. Härra riigisekretär rõhutas meie vastutust. Ta ütles, et Seda sõnades väljendamatut inimtragöödiat ei saa kokku võtta statistiliste arvudega, ükskõik kui pedagoogiline see ka poleks. Üks meie mälu funktsioonidest on nimelt see, et ei tohi kaotada mälestust nimedest.

Konvoi 73 traagiline saatus on seda erilisem, et meil on selle kohta väga vähe informatsiooni. Kuid me saime mõned päevad tagasi teada, et on leitud nende sündmuste tunnistaja härra Guido Pant, kellele sooviksin ka siin täna austust avaldada. Härra Pant andis perekondadele tagasi lootuse, et võib- olla on kunagi võimalik üles leida nimekiri, mille ta koostas Tallinna saabunud prantsuse juutidest kinnipeetavate kohta.

Daamid ja härrad,

Tänane mälestuskivi avamine omab meie riikide jaoks sügavat sümboolset tähendust. Prantsumaa ja Eesti täidavad koos oma kohust mälestuse säilitamisel ning seda härra Zajdenwergier kohalolekul ja deporteeritute perekondade osavõtul. Sellel on sügav tähendus, Euroopa on end üles ehitanud ühisele mälule ning see ülesehitustöö jätkub ka praegu.

Täna me jäädvustame alatiseks kivisse traagilise lehekülje meie ühisest mälust, meie ja Euroopa ühisest, kauaks unustuse hõlma vajunud ajaloost.

Tänan siiralt teid, härra välisminister, härra kaitseminister, härra linnapea. Teie siinviibimine on meie ühise töö sümboliks. Me oleme teile tänulikud, et te Eesti nimel avaldate austust meie Tallinna deporteeritud kaasmaalaste mälestusele. Me oleme täna siia kogunenud, et jätkata seda tööd ja täita kohust meie ühise mälu ees.

Sooviksin samuti tänada teid, härra linnapea, et te võimaldasite siia kivi püstitada. Sooviksin tänada proua JAKOBSONI, kes on toetanud assotsiatsiooni Konvoi 73 ning eriti tahaksin tänada härra Aavi Dobrõši tänu kellele see kivi ilmavalgust nägi.

Daamid ja härrad,

Nende sündmuste mälestus on vapustav, see pärand on valulik, aga täna – mälestades konvoid – me purustame unustuseloori.
Me oleme tõe teenistuses.
Me saame rahulikumalt tagasi vaadata oma ajaloole ja koos üles ehitada meie ühisele mälule tuginevat tulevikku.

Tänan

Dernière modification : 08/06/2010

Haut de page