Prantsuse Vabariigi Presidendi hr. Jacques Chiraci pressikonverents Euroopa Ülemkogu raames (Brüssel, 16. juuni 2006)

Daamid ja härrad,

Praegu lõppes Ülemkogu Austria eesistumisel. Nagu te arvate võite, on minu esimene ja täiesti siiras soov, tänada Austria eesistumist ja nende kaastöötajaid Viinis ja Brüsselis, kes on tegutsenud väga targalt, delikaatselt ja peenelt. Igatahes lõid nad Ülemkogu jaoks väga meeldiva õhkkonna, seda tahtsin ma rõhutada.

Selles osas, mis tehtud sai, kuigi kõik pole läinud päris korrapäraselt, sest on olnud nii edasi- kui tagasiminekuid, rõhutaksin ma eelkõige Ülemkogu osutatud tähelepanu Euroopa ambitsioonide ja Euroopa projektide läbiviimisele, millele pandi alus juba Hampton Court’i tippkohtumise ajal Suur-Britannia eesistumise ajal ja mille prioriteet põhineb Prantsusmaa ettepanekul projektide Euroopa kohta. See seisneb lahenduste leidmises konkreetsetele probleemidele, millega Euroopa kodanikud silmitsi seisavad.

Selles vaimus liikusime me päris palju edasi ühe oma eesmärgiga, mida Prantsusmaa on väga tähtsaks pidanud ning mis seisneb Euroopa võimes lahendada rahvusvahelisi kriise. Need ettepanekud tegi Prantsusmaa kohe peale tsunami-, tornaado- ja maavärinakatastroofe, mida on kahjuks viimase kahe aasta jooksul päris palju olnud. Oli väga oluline, et Euroopa Liit, kes on kindlasti juba teinud suuri pingutusi finantssfääris, peab paremini organiseeruma, et vastata neile olukordadele. Selles seisnes meie esimene edasiminek.

Teiseks käsitlesime me eilse õhtusöögi raames immigratsiooniga seonduvaid probleeme ja nendele lahenduste leidmist. Selle küsimusega seoses rõhutasin nii ma ise kui teisedt, et ei tohiks segi ajada integratsiooni, immigratsiooni ja terrorismi. Need on täiesti erinevad probleemid. Teine oluline punkt on, et immigratsiooni ja eriti Aafrika päritolu immigratsiooni põhjused seisnevad päritoluriikide võimetuses vastata noorte või veidi vanemate perede vajadustele elada oma maal, lisaks tuleb arvestada demograafilist plahvatust ja Aafrika eritasandilisust. Sellest tulenevalt seisnevad lahendused arenguabis. Tegeledes sellega, saame me tõsisemalt ja efektiivsemalt tegeleda ka immigratsiooniprobleemidega.

Arenguprobleemide lahendamine saab toimuda, ja ma pidasin tähtsaks seda rõhutada, ainult innovatiivsete finantslahenduste abil, nagu näiteks siiani läbi viidud ravimite eraldamine kolme suure pandeemia jaoks. Kuid see on rohkem katsetuseks. Tegelikult peab arengutoetusi suurendama vähemalt kahekorra ja seda saab teha vaid innovatiivsete finantseeringute abil. See on kõige tähtsam küsimus, kui me soovime lahendada immigratsiooni probleeme.

On ka teisi arutlust vajavaid probleeme, eriti eurooplaste jaoks. Me rääkisime eile, et Ceuta ja Melilla eilne ja tänane Kanaaride probleem ei ole mitte Hispaania ega Maroko probleem, vaid, et see on Euroopa probleem. Lahendustena võib näha karmimat korda kogu skandaalse äritsemise suhtes, mis tuleb rangelt kõrvaldada.

Seetõttu märkisime me, kui tähtis on pidada välisministrite vaheline Euroopa-Aafrika konverents, mis leiab järgmisena aset Rabatis. Selle käigus oleks meil võimalik vahetada arvamusi, et luua vajalik koostöö immigratsiooni päritoluriikide, läbikäiguriikide, milleks on eelkõige Põhja-Aafrika riigid ja sihtkohariikide vahel, milleks on eelkõige Euroopa riigid.

Euroopa projektide ja tulemuste Euroopa valguses rõhutasime me ka ühise energiapoliitika tähtsust, mis otsustati viimasel Ülemkogul ja mille eesmärgiks on meie varustatuse tagamine. See on väga oluline kaitsmaks meie konkurentsivõimelisust ja võitlemaks kliima soojenemise tagajärgede vastu, mis on vähemalt eurooplaste jaoks suur probleem.

Ma ei peatu siinkohal pikemalt teistel probleemidel, mis olid kantud samast vaimust, see tähendab Hampton Courti vaimust, mis seisneb Euroopa kodanike elutingimuste paremaks muutmises.

Me rääkisime ka institutsioonide teemal, eelkõige kahest aspektist. Esimene seisneb tagajärgedes situatsioonile, mida me kõik teame: kaks riiki on põhiseaduslepingu tagasi lükanud, viisteist või kuusteist on selle vastu võtnud ja seitse või kaheksa on ratifitseerimisprotsessi edasi lükanud. Kuidas vastata meie institutsioonide moderniseerimise nõuetele, mis on laienemiskonteksti arvestades vajalikud ja kuidas teha seda uuel pinnal, nii et see oleks aktsepteeritav kõigile?

Me leppisime kokku, et see järelemõtlemisperiood peab olema piisavalt pikk ja sügav ning seetõttu tuleb selle lõputähtaega, mille me mõned kuud tagasi paika panime, edasi lükata, nii et see tagaks tulemuse, mis oleks kõigi jaoks aktsepteeritav. Tulemuse, mis peale Soome eesistujariigi ettevalmistustöid, lubaks Saksamaa eesistumise ajal teha ettepanekuid ning mis lõppeks 2008. aasta teisel semestril Prantsusmaa eesistumise ajal.

Selle põhjalt peaks olema võimalik välja töötada sobiv lahendus institutsioone puudutavatele probleemidele. Vahepeal, nagu te ka hästi teate, tegi Prantsusmaa ettepanekuid teha reforme ka olemasolevate lepingute baasilt, mis lubaks muuta insitutsioonide toimimise paremaks, ilma seejuures midagi lepingu juures muutmata, ja neid ettepanekuid võeti kuulda. Nende järgi ka toimiti.

Me soovime teha muudatusi erinevate riikide parlamentide parema koostöö vallas, eriti toetuste nimel ning samuti selleks, et Komisjon ja Nõukogu arvestaksid otsuste vastuvõtmisel rohkem sotsiaalsete tagajärgedega, mille need kaasa toovad. Muudatusi tuleb teha välistegevuses ning muuta see suuna tugevamaks, samuti tuleb muudatusi läbi viia kaitse- ja õigusvallas, kus me juba tegime ettepanekuid, mis leidsid väga positiivset vastukaja.

Lõpuks arutlesime me ka minu välja pakutud laienemise teemal, see tähendab Euroopa vastuvõtuvõime teemal, lähtudes printsiibist, et Euroopa Liit on oluline tagamaks rahu, demokraatia, arengu ja stabiilsuse Euroopa territooriumil nii laias ulatuses kui võimalik, kuid samas on tähtis, et eurooplased oleksid võimelised seda vastu võtma.

See eeldab, et rahvas peaks oluliseks vastuvõtuvõimet poliitilisest küljest vaadatuna. Meil valitseb demokraatia, seega peab rahvastel olema võimalus öelda, kas nad on laienemisega nõus või mitte. Samuti on oluline finantsiline võimekus, sest kõik teavad, et laienedes suurenevad ka kulud, niisiis kulutuste suurenedes, tuleb kas suurendada sissetulekuid ehk Euroopa eelarvet – sellest peab teadlik olema -, või vaatama üle praegused ühise poliitika, sidusus-, põllumajandus- ja teiste poliitikate kulud. Ja ka need, kes võiksid olla kahekümne seitsmendad või kahekümne kaheksanadad peavad sellest teadlikud olema.

On vaja institutsioone, mis lasevad süsteemil toimida ja kõik teavad, et paljude riikide jaoks need institutsioonid praegu ei toimi. Seega on meil tegemist ühe probleemiga, mis on ühteaegu finants-, institutsiooniline ja poliitiline probleem. Ma juba ütlesin seda ja ma kordan seda veel, et meie jaoks ei tule kõne allagi laienemiskriteeriumite muutmine.

Me oleme laienemise poolt. Need kriteeriumid võeti vastu Kopenhagenis ja neid ei tohiks muuta. Oleks lihtsalt vaja hinnangut, mille jaoks võiks ettepanekud teha Komisjon ja mis saadetaks siis edasi Nõukogule, et saada teada, millised võiks olla järgmiste laienemiste võimalikud lahendused ja tagajärjed.

Ja lõpuks, tahaksin ma avaldada lugupidamist, ja ma pean ütlema, et enamus kui mitte öelda kõik minu kolleegidest on minuga selles osas nõus, Kõrge esindaja, peasekretär hr. Havier Solana tegevusele tähtsa ja määrava töö eest, mida ta on viimastel aastatel välispoliitika vallas läbi viinud. Ta on palju ära teinud Lähis-Idas, Balkanil, Aafrikas, eriti Darfouris. Ning hiljuti olles laienenud Euroopa häälekandja läbirääkimistel Ameerika, Venemaa ja Hiinaga Iraani suhteid ja tuumaenergiat puudutavas valdkonnas. See tegevus, mille üe tema vastutas on olnud Euroopa jaoks positiivsete tulemustega ning on andnud Euroopale hea koha välispoliitika vallas. Ma juhtisin sellele tähelepanu ja kõik olid minuga nõus.

Need olid teemad, mida me Ülemkogu käigus arutasime ning nüüd olen ma valmis rääkima ka veidi detailsemalt, kui te seda soovite.

K: Härra President, kas teile tundub, et nüüd on laienemist puudutavad nõuded muutunud rangemaks kui varem? Nüüd kui on vaja raporteid vastuvõtuvõime kohta? Ja kas te olete nõus hr. Junckeriga, et kui Türgi ei ava oma sadamaid, siis tuleb kõik läbirääkimised sellel aastal lõpetada?

V: Esiteks ei ole praegu vastu võetud otsused ega arutelud tingimusi
muutnud või karmistanud ei liitumise ega laienemise koha pealt, ma juba ütlesin seda teile. Ma rääkisin teile vastuvõtutingimustest, see ei ole sugugi sama, mis vastuvõtu kriteeriumid, mis jäävad selliseks, nagu nad Kopenhagenis määrati ega muutu. Niisiis ei ole selles osas tõesti midagi põhimõtteliselt muutunud. Kõik peavad aru saama, et laienemine on kahepoolne leping. Muidugi seisneb asi kandidaatriikide tahtes, aga samuti on tegemist teiste riikide tahtega täita sellega kaasnevaid kohustusi, see tähendab kohustusi kogu Euroopa Liidule. Niisiis ei tekita ka see punkt probleeme.

Üldiselt on see juba reegliks kujunenud, et ma olen härra Jean-Claude Juckeriga alati nõus, aga ma pole kuulnud või lugenud tema arvamust Türgi kohta. Mulle tundub loomulik, et Türgi, kellega me alustasime läbirääkimisi, peab täitma endale võetud kohustusi, eriti selles osas, mis puudutab Küproselt tulevate kaupade liikumist läbi türgi sadamate. Kindel on see, et kui ta ei täida neid tingimusi, seab ta ise ohtu laienemisprotsessi jätkamise.

K: Härra President, kas te ei nõustu arvamusega, et Euroopa Parlament ei vaja kahte asukohta? Millistel tingimustel oleks Prantsusmaa nõus, et kogu organisatsioon koliks lõplikult Brüsselisse? Ja mida arvate te sellest, et Hollandi peaminister toetab avalikult petitsiooni Brüsseli asupaiga kasuks?

V: Kõigepealt, need kaks küsimust on seotud. Ma tuletan teile meelde, et mängureegleid tuleb järgida. Parlamendi asukoht Strasbourg’is ei sõltu Parlamendi, Hollandi peaministri või ükskõik kelle muu tahtest, see on kirjas lepingus, see küsimus viib meid tagasi lepingu juurde. Niisiis, kui me tahame muuta Parlamendi asukohta, peame me muutma ka lepingut ja tegema läbi kogu protsessi, mis sinna juurde käib. Mis muusse puutub, siis see on lihtsalt paljas rääkimine ja ma ei võta seda eriti arvesse.

Niisiis pean ma ütlema, et ma ei ole kuulnud Hollandi peaministrit, keda ma oma sõbraks pean ja väga hindan ning keda ma hästi tunnen, avaldamas oma sellekohast arvamust Ülemkogu laua taga. Ta pole rääkinud Parlamendi asukohast ja seega ei ole ma talle ka vastanud. Küsimus ei ole jutuks tulnud ja seda ühel lihtsal põhjusel, sellest lihtsalt ei räägita. Selle üle ei otsusta Parlament, liikmesriigid ega inimesed, vaid leping.

K: Põhiseadusest rääkides, on näha, et aastase järelemõtlemisperioodi jooksul pole erilisi edusamme tehtud, asi seisab endiselt vastuseisu tõttu nende vahel, kes ei taha seda veel maha matta je nende vahel, kes soovivad sellega jätkata. Mis laseb teil arvata, et ühe või kaheaastase lisaperioodi järel, on võimalik sellest takistusest üle saada?

V: See on lihtne põhjus, ma lihtsalt usun, et inimühiskonnas ei eksisteeri pidevat seisakut, probleemidele leitakse alati lahendus. Mul on Euroopaga päris pikk kogemus ja ma olen alati näinud, kuidas Euroopa kõigist kriisidest välja tuleb, ka neist, mida peeti omal ajal lahendamatuteks, kuid, millest leiti loomulikult ikkagi väljapääs. Lehekülg keerati edasi ja meid ootas ees järgmine kriis. See on alati nii olnud ja ärge arvakegi, et see muutub, see on asjade loomuses, see on teatud arvu riikide olemuses, kes tahavad milleski kokkuleppele jõuda.

Kuid samamoodi nagu kriis tuleb süsteemi seestpoolt, leidub ka lahendus süsteemi sees. Seega tuleb võtta aega, et järele mõelda. Meil on lihtne probleem, institutsioonid ei toimi nii nagu me tahaks. Pakuti välja lahendusi, kuid mõned riigid ei kiitnud neid referendumil heaks, nii see on. Seejuures pole šokeeriv mitte see, et prantslased või hollandlased ütlesid referendumil “ei”, šokeeriv on pigem see, et mõned tegid lepinguvastast kampaaniat, selgitades, et on olemas ka plaan B. Sest need, kes on olnud tähtsatel ametikohtadel, paljud ka valitsuste juures, teadsid väga hästi, et nad valetavad. Ja prantslastele valetamine pole sugugi hea, eriti veel valimiskampaania käigus. Nad valetasid, sest loomulikult ei olnud mingit plaan B-d olemas.

Sellele konstanteeringule peab muidugi järgnema pikk ja süvitsiminev järelemõtlemisaeg. Otsuse langetavad muidugi kõik, aga kindlasti on olemas ka vältimatud liikumapanevad jõud. See, et mõned riigid on teistest tähtsamad, ei ole ainult arvamus, see on loomulik nähtus. Saksamaa alustab. See on kindel, et Saksamaa omandatav seisukoht tema eesistumise ajal, peale Soome eesistumist, on väga oluline ja aitab rongi rööbastele tagasi saada. Ning siis tuleb oodata Prantsusmaa eesistumist 2008. aasta teisel semestril. Lõpetuseks ütleksin ma, et see on kõige tõenäolisem. Kuid ärge arvake nagu oleks tegemist millegi dramaatilisega.

Selle aja jooksul, kuna meil on hästi toimiv enesepiitsutussüsteem, jätkab Euroopa töötamist. Ma ei lasku detailidesse, te olete nendega kursis. Institutsioonide reform ei tööta. Me väljume sellest vajaliku järelemõtlemisperioodi abil, mille jooksul jätkab Euroopa töötamist: meil on eelarve, me oleme initsiatiivikad, meil on projektide Euroopa. Niisiis ei ole põhjust Euroopa tuleviku pärast muret tunda.

K: Ma tahaksin tulla tagasi Põhiseaduse küsimuse juurde, kriisist välja tulemise juurde, sest tegelikult pole ju sellega tegemist. Ma tahaksin olla kindel, et ma õigesti aru sain. Põhiseaduslepingut hakatakse uuesti üle vaatama ning kas selle tulemusena tekib uus tekst, mis pannakse referendumile, näiteks 2009. aasta esimesel semestril, kas see on teie võimalik lahendus kriisile?

R: Härra Quatremer, te olete ju piisavalt kaua jälginud Euroopa küsimusi, et teada, et sedasorti küsimusele ei saa olla lihtsat vastust. Kui me järelemõtlemisperioodi pikendasime, siis oli see tõesti just selleks, et me tahtsime veel mõelda, sellest saite te õigesti aru. Ja kui me tahtsime veel mõelda, siis tähendab see just seda, et meil ei olnud välja pakkuda lahendust, millest oleks võimalik kohe rääkida.

Seega seisneb esimene etapp süvitsi mõtlemises ning me usaldasime Saksamaa eesistumisele, mis leiab aset peale Soome eesistumist, läbi viia süvendatud mõtlemisprotsess, tegemata ettekirjutusi või omamata eelarvamusi, mis oleks liiga lihtne ning mis tekitaks teistes vastuseisu.

Seega võtame me aega, et mõelda rahulikult ja selgelt järele. See järelemõtlemine leiab minu arvates aset kahe järgneva aasta jooksul. Ja me jõuame tulemuseni – tegelikult on kõik sellest teadlikud – mis seisneb järjes, mis saab alguse Saksamaa eesistumise ajal ja leiab lõpu Prantsusmaa eesistumise ajal. Alles siis on võimalik näha lahenduse kontuure. Kas selleks saab olema üks teistsugune leping või millise protsessi peab leping läbi tegema on praegu võimatu öelda, oleks vastutustundetu seda ette kujutada.

K: Härra President, te ütlesite, et teie alustasite debatti laienemise ja vastuvõtuvõime üle. Miks ei oleks võinud seda debatti alustada varem, näiteks 1999. aastal Helsinkis, enne Türgile rohelise tule näitamist? Kas prantslaste referendumil öeldud “ei” oli see, mis pani teid oma arvamust Euroopa laienemise üle muutma?

V: Kõigepealt, iga asi tuleb omal ajal. Mõni aeg tagasi ütlesime me, et meie süsteemi tuleb hinnata meie institutsioonide põhjal, eriti finantsilise võimekuse ja poliitiliste reaktsioonide põhjal, enne kui otsustada laienemise üle.

Ma ütlesin ka juba enne, et kriteeriumite suhtes ei muutu midagi, see tähendab, et mingeid uusi tingimusi liitumiseks ma ette ei näeks. Ma tahaksin lihtsalt, et selliste otsuste tagajärgede eest antaks mõlemapoolselt aru.

Läks veidi aega, et meie partnerid nõusse saada. Ausalt öeldes olid osad meie partneritest selle järelemõtlemisperioodi vastu, sest nad kartsid, et me hakkame kriteeriume muutma, neid karmistama, aga see pole kunagi minu ettepanek olnud, ometi nad kartsid seda. Nad kartsid, et selle järelemõtlemisperioodi tagajärjeks oleks kriteeriumite muudatus või uued kriteeriumid või praeguste kriteeriumite rangemaks muutmine.

Paljud mõtlesid muidugi Balkani probleemidele. Selle tõttu olid nad veidi reserveeritud. Seetõttu tuli kõigepealt teha veenmistööd, et meil ei ole kellegi suhtes halbu tagamõtteid, et meie sooviks ei ainult hea juhtimine, mille pidi heaks kiitma Komisjon ja seejärel Nõukogu.

Ma tänan teid./.

avaldatud 14/11/2006

ülesse