Prantsuse Vabariigi Presidendi, härra Jacques Chiraci antud pressikonverents Euroopa Ülemkogu raames. Brüssel, 24. märts 2006. (osaline tekst)

Daamid ja härrad, nõupidamised läksid hästi, tõestust selle kohta annab fakt, et me lõpetasime ettenähtud ajal, mis polegi kuigi tavaline!

Ma tahaksin kõigepealt tänada ja tervitada prantsuse ja teiste riikide ajakirjanikke, kes on selle sündmuse jaoks spetsiaalselt siia sõitnud või kes juba olid siin. Ma tahaksin avaldada austust ka Austriale kui eesistuja riigile, sest Austria on olnud suurepärane eesistuja, olles loominguline, dünaamiline ja hea korraldusega, Austria oli eesistuja riigina tõesti väga hea.

Tänane Ülemkogu, mis toimus väga tähtsatel teemadel, oli hästi ette valmistatud ning toimus parimates tingimustes. Ülemkogu istungi lõpus avaldasin ma Austriale kui eesistuja riigile tänu ning ma usun, et kõik olid minuga ühel meelel.

Tänane Ülemkogu andis meile võimaluse edasi liikuda mitmetel konkreetsetel ja Euroopa tuleviku jaoks väga olulistel teemadel. Ma tean, et heaks tooniks on väljendada kahtlust ja skeptitsismi, aga tõde on, et Euroopa liigub edasi. Euroopa on alati läbi raskuste edasi liikunud ja ta jätkab seda.

Praegu seisab Euroopa silmitsi ühe suure probleemiga, mille võimalikke tagajärgi me selle aasta alguses näha võisime, selleks probleemiks on muidugi Euroopa ühise energiapoliitika puudumine. Juba mõnda aega oli meil kahtlus, et selles vallas tuleb midagi ette võtta. Viimased sündmused tõestasid, et tegutseda tuleb kiiresti. Euroopa peab saama endale ühise energiapoliitika.

Juba mõnda aega on Prantsusmaa teinud selles valdkonnas ettepanekuid, veenmaks teisi sammude astumise vajalikkuses. 2005. aasta juulis pani Prantsusmaa hääletusele oma energiaseaduse. Samuti veenis ta Hampton Court’i ettevalmistava kohtumise ajal Pariisis inglasi, et energia küsimus tuleb panna Hampton Courti tippkohtumise kavasse. Seda ka tehti.

Andes lubadusi 2006. aastaks, rõhutasin ma muuseas ka energiapoliitika üldist tähtsust ning eriti Euroopa ühise energiapoliitika olulisust. Riigisiseselt rääkisin ma ka neljanda põlvkonna uuringute korraldamisest.

Me panime oma memorandumi paika jaanuaris, seda hinnati ja see kiideti suures osas meie partnerite poolt heaks, samuti võeti see suures osas aluseks Komisjoni Rohelise Raamatu koostamisel. Rohelise Raamatu, mille me oleme suures osas ja selle põhiideede poolest heaks kiitnud. Ja kõik see viis arusaamisele energiapoliitika vajalikkusest. See oli üks väga tähtis samm edasi dünaamilise ja organiseeritud Euroopa loomisel.

Ülemkogu algatas täna ambitsioonika strateegia kindla, konkurentsivõimelise ja püsiva Euroopa energiapoliitika jaoks. On kolm põhlist punkti: selles valdkonnas tehtud pingutuste struktureerimine, mille eesmärgiks on tagada meie energiaga varustamise kindlus, praegusel hetkel pole see sugugi garanateeritud; uute energia tootmiseks ja transportimiseks vajalike võimsuste määramine; vähe või üldse mitte kasvuhoonegaasi tekitavate energiate arendamine, selle põhjuseid ei ole mul vist vaja selgitada. Ning lõpetuseks on vaja panna alus energiat puudutavale välispoliitikale, mis lubaks meil rääkida ühel häälel meie suurte partneritega, nii energia tootjate kui tarbijatega.

Teine teema, mida me täna arutasime, puudutas teadustööd ja innovatsiooni. Kõik teavad ja näevad, et teadust ja innovatsiooni puudutavas osas on Euroopa kaotamas oma kohta suurtele, esilekerkivatele riikidele ning et see paneb küsimuse alla Euroopa tuleviku, mul ei ole vaja seda rõhutada. Sellest tulenevalt on väga tähtis, et Euroopa teeks pingutusi arendamaks teadus- ja innovatsioonivaldkonda.

See on samuti üks teemasid, mille me palusime võtta Hampton Court’i Nõukogu kavasse ja mille suhtes me oleme juba teinud teatavaid edusamme. Mis puutub vahenditesse, siis tegin ma Hampton Court’is ettepaneku, mille mõtte sain ma muide Jean-Claude Junkerilt, kes selle mõni aeg tagasi välja käis ja mis seisneb rahalise toetuse andmises teadus ja innovatsiooni valdkonna arendamiseks, mille eesmärgiks on teadus ja innovatsiooni valdkonna võimaluste kahekordistamine perioodil 2007-2013.

Selle tõttu tegin ma ettepaneku pöörduda Euroopa Investeerimispanga poole, mille fondid on ülemäärased ja sellisel määral mitte vajalikud. Ma tegin ettepaneku, et Euroopa Pank eraldaks oma fondidest miljard eurot, millele lisanduks Komisjonilt liidu eelarvest veel üks miljard, mis teeks kokku kaks miljardit eurot. Need kaks miljardit eurot võimaldaksid anda kümne miljoni euro ulatuses laenu ettevõtetele, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis vajavad innovatsiooni ja teadusvallas suuremat toetust. Need kaks miljardit eurot koos sellele lisanduva erakapitaliga võimaldaksid teha kolmekümne miljoni euro väärtuses investeeringuid teadus- ja innovatsioonivaldkonda, mis kahekordistaks 2007-2013 aasta perioodi Euroopa teadus- ja innovatsiooni valdkonna jaoks mõeldud eelarvet.

Seega oli see üks väga oluline punkt, mida käsitleda ja mille jaoks ma ettepaneku tegin. Asja arutati ja lõpptulemus oli väga positiivne. Ülemkogu tulemustest võite näha, et kolmekümne miljardi euro ettepanek on põhimõtteliselt heaks kiidetud ja sellega seoses ka 2007-2013. aasta perioodi teadus- ja innovatsiooni valdkonda puudutavate võimaluste kahekordistamine, alates tehnilistest võimalustest, mida ma just mainisin.

Samuti toetasime me Komisjoni ettepanekut panna alus Euroopa Tehnoloogia Instituudile, mis toimiks võrgustikuna ning mis võimaldaks õppe-, arendus- ja teadusvallas suuremat ühtsust ja koostööd ülikoolide, teaduskondade ja teadusinstituutide vahel.

Kolmandaks rääkisime me tööhõivest ja eriti just noortega seotud tööprobleemidest, ja mina, nagu mu kolleegidki rõhutasin selle probleemi juures kahte tähtsat aspekti, nii sotsiaalset kui moraalset, mis seisneb noorte integreerimises aktiivsesse ellu ja ühiskonda, samuti on tähtis majanduslik aspekt. Sest võrreldes mitmete teiste riikidega, on Euroopas noorte töötus üldiselt suurem, vähesest majanduslikust dünamismist tulenev probleem, mida ei saa tähelepanuta jätta. Siiani on kõrvale jäänud aktiivne tegevus, mis peaks olema vajalik ühiskonna ja noorte teenistuses olemiseks. Niisiis on vaja arendada sostsiaalset ja samuti majanduslikku nõudlikkust.

See eeldab ja sellisele arvamusele me ka jõudsime, et igale töötule noorele peaks võimaluste piires leiduma personaalne lahendus ning samal ajal peaksime arendama ka õppevaldkondi, sest kahtlemata ei ole hariduse tase praegu paljudes riikides, ja eriti Prantsusmaal, piisav.

Tööturu küsimustes võib näha ka kahte edasiminekut. Esimene neist on Üleilmastumisega kohanemise fondi loomine, mille jaoks tegi ettepaneku Komisjon ja mida kutsutakse labaselt ka “Antišoki fondiks”, kõik saavad aru, milline tähtsus selle fondi loomisel olla võib, Ülemkogu kiitis Komisjoni ettepaneku heaks. Teiseks on Euroopa meeste ja naiste võrdõiguslikkuse leppe vastu võtmine vastavalt üldistele reeglitele, mis kehtiks kogu liidu ulatuses meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamisel. Selle ettepaneku käis mõned kuud tagasi välja Rootsi peaminister ning Prantsusmaa ühines kohe selle mõttega.

Need olid peamised punktid, mida Ülemkogul käsitleti, õhtusöögil räägiti põhiliselt energiast. Väikese naljana räägiksin ma sellest, kuidas ma nägin eile hommikul saabuvat proua Angela Merkelit, kes oli täiesti jahmunud, kuna ta luges prantsuse, ja mitte saksa, ajakirjandusest märkuste kohta, mida ta justkui oleks teinud Prantsusmaa protektsionismi arvel, kuid see teema ei tulnud üldse arutluselegi, seega on see absurdne juhtum, samuti oli seal juttu Prantsusmaa ja Saksamaa erimeelsustest energia küsimustes. Niisiis pean ma tähtsaks rahustada neid, kes on sellel teemal kuulnud mingeid väärastunud kuulujutte. Peaaegu nelja kuu jooksul tegelesid Prantsuse ja Saksa valitsus koos ühise energiapoliitika välja töötamise nimel ja seda tehti ilma igasuguste probleemideta. Me kinnitasime seda hiljuti ka Berliinis toimunud prantsuse-saksa ministrite nõukogul. Proua Merkel, kes oli eilsel õhtusöögil energia teema raportöör, väljendas meie seisukohti ning minul ei jäänud muud üle kui temaga täielikult nõustuda, sest me olime need punktid koos välja töötanud.

Seetõttu tahtsin ma teile lihtsalt öelda, et ma ei jaganud proua Merkeli eilset nördimust, lihtsalt sellepärast, et mul on selles vallas nähtavasti juba rohkem kogemusi, kuid ma võin kõigile kinnitada, et saksa-prantsuse koostöö on nii selles kui teistes küsimustes igati meeldiv ja kulgenud igasuguste probleemideta.

Aga nüüd olen ma valmis vastama teie küsimustele.

K: Härra President, rääkides EL-i laienemisest, tahaksin ma teada teie arvamust uute kriteeriumite kohta, mida praegu arutatakse, milline on Euroopa Liidu avalik arvamus ja kui suur on Euroopa vastuvõtu võime? Millal peate võimalikuks, et Prantsusmaa ratifitseerib Rumeenia ja Bulgaaria liitumislepingu?

V: Rumeenia ja Bulgaaria liitumisleping on nö valmimisjärgus. Prantsusmaa ootab tavaliselt ära Komisjoni otsuse. Ma usun, et see on positiivne. Ja kui see otsus on tehtud, siis ma olen kindel, et Prantsusmaa valitsus ratifitseerib selle.

Mis puudutab EL-i vastuvõtuvõimet, siis see on üks väga oluline teema ja seda arutatakse ka juunis Ülemkogu istungil. Miks? Lihtsalt selle tõttu, et Euroopa Liidu üks tähtsamaid ülesandeid on demokraatia ja rahu tagamine – need käivad muide käsikäes – , seda kogu Euroopas ja nii laias ulatuses kui võimalik.

Me oleme pidanud üle elama piisavalt kannatusi sõdade, kokkupõrgete ja raskuste näol, et mitte rahu tähtsaks pidada. Niisiis on laienev süsteem, ühtlasi demokraatiat ja rahu levitav süsteem. Selle tõttu olen ma selle poolt. Kuid tuleb kinni pidada ka reaalsetest tingimustest ning teha vahet kiirel tegutsemisel ja liigsel tormakusel, sest on ilmselge, et rahanduslikust, majanduslikust ja poliitilisest plaanist vaadates on Euroopa vastuvõtuvõime uute liikmesriikide suhtes limiteeritud. Ja selle limiidi üle peame me ka arutlema järgmisel juunis toimuval Ülemkogul ning sealjuures mitte rõhuma piirangute kehtestamisele, vaid arutama reaalseid võimalusi.

K: Härra President, Venemaal on EL-i kaitse küsimustes päris suur roll, eriti energiaga seonduvas. Kuid Prantsusmaal, Saksamaal ja mõnel teisel EL-i riigil on energia küsimustes Moskvaga privilegeeritud suhe. Kas teie arvates peaks EL rääkima Venemaa suhtes ühtset keelt?

V: Teil on õigus, Prantsusmaa ja Venemaa, nagu ka Saksamaa ja Venemaa ning veel mõne teise riigi ja Venemaa vahel on väga head suhted. Institutsioonide pinnalt vaadates püütakse neid dialooge organiseerida, sest nagu te teate, toimub pidevalt kohtumisi Saksamaa, Venemaa ja Prantsusmaa vahel, kus räägitakse kõigest, eriti aga majandusest ja energiast ning seda ringi püütakse laiendada.

Kuid me oleme sellises situatsioonis, millest ma juba enne juttu tegin ja energiat puudutavates küsimustes on kontekst selline, et Euroopa ühise diplomaatia olemasolu on väga vajalik. See kehtib kõige kohta ja eriti puudutab see Euroopa-Venemaa suhteid ning samuti suhteid teiste Kesk-Aasia, Lähis-Ida ja Lõuna-Ameerika riikidega. Ja see diplomaatia on üks tugevaid elemente ja otsuseid, mille me oleme vastu võtnud, loomaks Euroopa ühist energiapoliitikat ning kooskõlastamaks oma samme selles vallas.

K: Kuidas mõistate kriitikat, mille kohaselt on Prantsusmaa Gaasi (Gaz de France) ja Suezi vahel sõlmitud kokkulepe protektsionismi ilming?

V: Ma juba kahtlustasin, et täna esitatakse mulle küsimus protektsionismi kohta ja ma vastan teie küsimusele, mis puudutab Gaz de France’i ja Suezi.

Kõigepealt tahaks ma öelda, et mulle tundub, et see on muutunud juba moeks, eriti pealiskaudsete majandusvaatlejate seas, arvata, et Prantsusmaa on protektsionistlik. Teisisõnu, suhtarvus RKP’ ga, tehakse Prantsusmaale kaks korda enam välisinvesteeringuid kui Saksamaale ja kolm korda enam kui Itaaliasse. Selle peale võite te mulle öelda: “Te ainult ütlete nii, tõestage seda!”. Minu andmed pärinevad usaldusväärsest allikast, mida kõik hindavad, Rahvusvahelisest Valuutafondist. Viimane selleteemaline raport pärineb 2004. aastast, kuid asjad ei ole selle ajaga sisuliselt muutunud.

Selle raporti nimi on “Erinevate riikide välisinvesteeringud suhtes RKP-ga, Rahvusvaheline Valuutafond” ja minu arvates on selles esitatavad andmed vaieldamatud. Selle kohaselt moodustavad välisinvesteeringud Prantsusmaal kõigist investeeringuist 42 %, järgneb Inglismaa 36 %, Saksamaa 24 %-ga - peaaegu kaks korda väiksem protsent kui Prantsusmaal, Hispaania 21 % ja Itaalia 13 %-ga, mis on kolm korda väiksem Prantsusmaa välisinvesteeringutest. Sellele lisan ma, et sama raporti kohaselt töötab Prantsusmaal keskeltläbi üks seitsmest erasektoris töötajast välisfirmas ja üks neljast tööstussektoris töötajast, vastukaaluks Suur-Britannia ja Saksamaa ühele kümnest ning Ameerika Ühendriikide ühele kahekümnest.

Ma tahaksin samuti märkida, et suurte prantsuse, CAC 40s figureerivate ettevõtete kapitalist moodustavad välisinvesteeringud 45%, mis on Euroopas rekord. Niisiis võite te aru saada, et kui räägitakse prantsuse protektsionismist, tekib mul tunne, et öeldakse ükskõik mida, midagi, mis on tõest kaugel. Mitte keegi maailmas ei saa selle väitega nõus olla, mitte keegi, kes on sellel alal vähegi kompetentne. Selle tõttu olin ma ka üllatunud, kui kuulsin või lugesin, et me hakkame sellel teemal rääkima, loomulikult me ei puudutanud Ülemkogul neid teemasid, sest pole millestki rääkida. Kõik teavad, milline on Prantsusmaa olukord, et ta on üks enim välisinvesteeringutele avatud riike. Niisiis ei söanda ükski meie tõsistest partneritest niimoodi arvata, kartes, et tal kästakse kooli tagasi minna ja endale asjad selgeks teha. Selline on olukord. Need on kuulujutud, mis vajuvad laiali.

Prantsusmaa on ka üks neist vähestest riikidest, kes on müünud välismaalastele oma panku (CCF), kindlustusfirmasid (AGF) ning andnud välismaalaste kontrolli alla tähtsaid valdkondi, nagu näiteks transpordi vallas (EADS). Selle tõttu pole ka mitte keegi tänasel Ülemkogu istungil, hoolimata pealiskaudsete või pahatahtlike vaatlejate õhutustest, seda teemat tõstatanud. Keegi pole seda teemat Ülemkogu jooksul puudutanud.

Teiseks, mis puudutab Gaz de France’i ja Suezi, siis käisid jutud, et Itaalia valitsusele kuuluval firmal ENEL olid Suezi suhtes halvad kavatsused ning nad tahtsid ta turult välja süüa. See operatsioon oleks olnud puhtalt rahaline, mitte majanduslik või majanduskasvu tõstev, pakkudes huvi kahele täiesti erinevale kultuurile ning rünnates mitte ühte euroopa, vaid üht prantsuse-belgia ettevõtet. Pole vist vaja rõhutada, kui oluline elekteriküsimus Belgia jaoks on.

Loomulikult ei tegutsenud me mõtlematult. Me võtsime endale niivõrd palju järelemõtlemisaega, et läbirääkimised Gaz de France’i ja Suezi vahel on kestnud juba kuus kuud. See võtab kaua aega, kuna see on keeruline protsess. Kindlasti on tähtis tagada töötajatele töö alles jäämine ja töötajate staatus, eriti Gaz de France’i töötajate puhul, seega ei tohi siin uisapäisa tegutseda. Lõpliku lepingu puhul on määravateks elementideks Gaz de France’i töötajate staatuse ja töökohtade allesjäämise tagamine.

Niisiis ei saa ma aru, mis motiividel võib Prantsusmaad protektsionismis süüdistada, kas lihtsalt selle tõttu, et ta ei taha järele anda puhtalt finantsilisele tehingule, mis on vastuolus Prantsuse ja Belgia riikide tahtega. Siit tuleb ka meie seisukoht. Ma ei tea, kuidas see olukord laheneb, seda näitab tulevik, aga ma võin kinnitada, et see teema Ülemkogul jutuks ei tulnud.

K: Härra President, üks küsimus tööturu kohta, see puudutab kaheksast uuest liikmesriigist pärit Ida-Euroopa riikide töötajaid. Kuni 30. aprillini hoidis Prantsusmaa oma piire suletuna ja võttis vastu vähe Ida-Euroopa riikidest pärit töötajaid, Euroopa tööjõudu üldse, Prantsusmaa on riik, kes on peaaegu kõige vähem töötajaid sisse lasknud. Kuidas kavatsete käituda alates 1. maist? Kas te kavatsete nende maade jaoks maha lõhkuda selle nö väikese Berliini müüri?

V: Antud juhul on tegemist tõsise probleemiga. Euroopa Liit peab võimalikult ruttu lahenduse leidma. Nagu teate, peame me 1. mail oma vastuse andma. Prantsuse valitsus on sellel teemal aru pidanud. Me oleme vastu võtnud otsuse avada oma tööjõuturg samm-sammult ja selle üle kontrolli omades, andes privilegeeritud staatuse ametitele, mille esindajatest meie riigis puudus on.

Selle järk-järgulise ja kontrollitud avamise üle arutletakse praegu, eriti ametiühingute ja töötajate liitudega. Ma loodan, et me suudame olukorda järk-järgult parandada, kuid me peame samuti arvestama tööturu olukorda meie riigis.

See viib mind järgmise teemani, mis oli samuti tänases Euroopa Ülemkogu päevakavas, see on teenuste direktiiv. Nagu te teate, reageeris Prantsusmaa, nagu ka paljud teised riigid, sellele direktiivile väga negatiivselt, kuna see ei võtnud arvesse sotsiaalset progressi, töötajate sotsiaalseid garantiisid ega garantiid avalikele teenustele. Me palusime see direktiiv tagasi võtta. Seda ka tehti. Direktiivi ettepanek on iseenesest väga vajalik ja siinkohal ei tasu unustada, et Prantsusmaa on teenuste eksportimisel neljas riik maailmas, seega on teenuste mõningane liberaliseerimine meile kindlasti kasuks, nii majanduslikust, finantsilisest kui sotsiaalsest küljest vaadates.

Kuid tuleb vaadata, et direktiiv vastaks tingimustele, mis tagaks töötajate ja tarbijate õigused ning võimaluse olukorraga kohaneda.

Selle küsimusega tegeles ka Euroopa Parlament. Toimus pikk arutelu ning see direktiiv peatati, uuel direktiivil pole enam palju sarnast endisega ning see on nüüd lähedasem sellele, mida me soovisime. Täna pidime me arutama seda teemat Euroopa Ülemkogul. Juhtkond pakkus välja, et me võtaksime vastu Prantsusmaa seisukoha, ettepaneku, mille Euroopa Parlament heaks kiitis. Komisjon, mille arvamust me härra Barrosolt ootasime, teatas, et ka tema on sellega nõus. Komisjon teatas, et nad koostavad ettepaneku, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi välja pakutuga, meie oleme sellega muidugi väga rahul. Sinna jäime me pidama. Olid ka mõned liberaalsemad ettepanekud, kuid need ei leidnud vastukaja ja Ülemkogu oli ühehäälselt juhtkonna ja Komisjoni heaks kiidetud ettepaneku poolt.

Ma tänan teid./.

avaldatud 14/11/2006

ülesse