Prantsuse Suursaadiku ettekanne Tartu Rahvusvaheliste suhete üliõpilastele (30.november 2010)

Härrad ja prouad, kallid sõbrad !

Prantsuse Suursaadikuna olen väga liigutatud teie vastuvõtust.

Mul on hea meel teiega siin kohtuda ja ma tänan teid mind siia kutsumast.

Ma loodan teie leplikkusele, sest minu eesti keel ei ole veel väga hea ja vahel ma kombin pimeduses.

Olen Eestis olnud rohkem kui aasta ja ma püüan rääkida eesti keeles. Ma võtan selle väljakutse vastu. See on parim viis hästi tundma õppida maad ja rahvast ja ennast arusaadavaks teha.

Sissejuhatuseks kavatsen lühidalt rääkida Eesti ja Prantsusmaa suhetest . Ma ei taha teha pikka kõnet, kuid lubage mul öelda mõned sõnad, kuidas ma näen Eesti ja Prantsuse suhete arengut.

Ma arvan, et meie kohtumine toimub heal momendil, sest ühelt poolt, Prantsusmaa ja Eesti suhted on tõusuteel ja teiselt poolt, Eesti on tõusnud Prantsusmaal huviorbiiti – väga palju räägitakse Eestist, tema eurotsooniga liitumisest ja sellest, et Tallinn saab kultuuripealinnaks. Prantsusmaal küsivad paljud inimesed endalt, mis riik see selline on, kes tahab ühineda eurotsooniga ; mis riik see selline on, kus leiutati Skype ; mis riik see selline on, kus revolutsiooni tehti lauldes.

Olen üks neist, kes arvavad, vastupidiselt paljudele, et Eesti ja Prantsusmaa suhted algasid juba enne Eesti taasiseseisvumist.

Sest juba Keskajal, Liivimaa ajastul, kaheteistkümnendal sajandil, oli eestlaste esimene piiskop prantslane – benediktiini munk Fulco.
Paljud Prantsuse preestrid olid saadetud Eestisse ja kohalikud kirikutegelased õppisid Prantusmaal. Üks tuntumaid Tartu piiskoppe õppis Pariisis.

Samuti olid väga elavad kaubandussuhted, sest Eesti asus Skandinaavia ja Bütsantsi ning Euroopa ja Venemaa ristteel.
Eesti eksportis Prantsusmaale nisu ja Prantsusmaa müüs Eestisse soola ja veini.

Kaheksateistkümnendal sajandil märkis kuulus Prantsuse filosoof Voltaire esimest korda oma „Essees kommetest ja rahvuste vaimust”(1756), et Liivimaa koosneb Eestist põhjas ja Lätist lõunas.
Ka Prantsuse kultuuritegelased avastasid enda jaoks Eesti olemasolu.

Üheksateistkümnendal sajandil oli veel kaks inimest, kes kujundasid meie suhteid.
-  George Frédéric Parrot, kellest sai tuhande kaheksasaja teisel aastal Tartu Ülikooli rektor ja kes sai samuti tuntuks tüüfuse raviga.
-  Teine Prantslane ja visionäär Louis Léouzon le Duc kirjutas tuhande kaheksasaja viiekümnendal aastal oma raamatus „ Baltimaa“, et ühel päeval Eesti vabaneb Venemaa ülemvõimust ning saab iseseisvaks.

Rääkides sajandivahetusest, siis te tunnete kõik „Noor- Eesti“ rühmitist, kes mängis väga olulist rolli ning tõi Euroopa ja Prantsuse ideed ja vaimsuse Eestisse.
Johannes Semper, Johannes Aavik, Aleksander Aspel andsid eestlastele võimaluse õppida tundma prantsuse kirjandust ja prantsuse mõtlemisviisi. Pärast Eesti Vabadussõja lõppu pöörasid Prantsuse valitsused suurt tähelepanu uutele Balti piirkonna riikidele. Kuna Venemaa ja Saksamaa olid sellest piirkonast lahkunud, siis olid Prantsusmaa jaoks siia tekkinud riigid, kellega oli võimalik koostööd teha ja seda koostööd paljudes valdkondades arendada.

Prantsusmaa toetas ja aitas Eestit Rahvaste Liidu raames : prantsuse jurist Louis Villecourt. sai Prantsusmaal ja Eestis Eesti välisministri (Kaarel Robert) Pusta nõunikuks. Tema tegi ka esimese Prantsuse – Eesti sõnaraamatu.

Poliitiline koostöö arenes, samuti kaitsekoostöö – paljud eesti ohvitserid ja sõjaväelased said oma hariduse Prantsusmaal.

Mis puudutab kultuurivaldkonda, siis mitmed tuntud Prantsuse kirjanikud (Jean Giraudoux, Jules Romains) käisid Eestis ja nende romaanid tõlgiti eesti keelde.
Samuti käisid tol ajal paljud eesti kunstnikud Prantsusmaal ja elasid Pariisis, nagu Adamson – Eric, Eduard Viiralt.

Meditsiinivaldkonnas arenes koostöö professor Ludvig Puusepaga, kes oli neurokirurgia rajaja.

Need näited viivad meid kokkuvõtteni, et juba enne praegust aega olid meie kahe riigi vahel kontaktid, ühendusssillad, kokkupuutepunktid. Kuigi Prantsusmaa on geograafiliselt kaugemal ja tal pole olnud nii suurt mõju nagu Rootsil, Venemaal ja Saksamaal, on Prantsusmaa kohalolekut Eestis siiski alati tunda olnud.

Minu hinnangul on meie riikide kahepoolsed suhted tõusuteel ja on saanud uue rütmi.
Esiteks, poliitiline dialoog on hoogustunud ja viimastel kuudel on toimunud mitu poliitilist visiiti.
-  Prantsuse välisministrid Bernard Kouchner ja Pierre Lellouche käisid Eestis ja juunis toimus Pariisis peaministrite kohtumine.
-  Parlamendi liikmed kohtuvad väga tihti ja igal kuul viibivad Tallinnas või Eestis Prantsuse delegatsioonid.

Nendel kohtumistel räägime paljudest asjadest :
-  Euroopa küsimustest : kuidas me näeme Euroopa tulevikku, sest Prantsusmaa soovib näha tugeva poliitikaga Euroopat, kes võib astuda dialoogi maailma teiste võimsate riikidega nagu Hiina, India, Venemaa ja Ameerika.

-  NATO-st : näiteks Eestil ja Prantsusmaal on ühine huvi küberkaitse vastu.

-  Eurotsoonist : Prantsusmaa toetas Eesti liitumist eurotsooniga ja me tahame koos eurotsooni tugevdada, sest mida tugevam on eurotsoon, seda paremini on kaitstud meie ostuvõime, meie firmad ja ettevõtted.

-  Samuti käsitleme teisi teemasid nagu majanduse koordineerimine ja rahandusjärelvalve.

-  Kaitse- ja julgeoleku osas on meil tihe ja usalduslik dialoog ja varsti sõlmime valitsuste tasemel kahepoolse kaitselepingu, millele kirjutab Prantsusmaal alla Eesti kaitseminister, kelle peatset visiiti me praegu korraldame.

Ma tahaksin teile meenutada, et kevadel teostasid Prantsuse lennukid õhuturbemissiooni Baltimaade kohal. Veebruaris, Eesti rahvuspühal, tegid Prantsuse lennukid ülelennu Tallinna kohal.
Nüüd soovime sellele koostööle anda operatiivsema iseloomu. Vaatame läbi koostöövõimalused Tallinna Küberkaitsekeskuse ja Tartu Balti Kaitse kolledžiga.

Teiseks, majandusvaldkonnas oleme minu arvates heal kursil ja Prantsuse firmad on Eestis väga aktiivsed (Veolia, Alstom, Decaux, CNIM, St. Gobain)
St. Gobain on esimene firma, mis juba tuhande üheksasaja kaheksakümne üheksandal (1989) aastal otsustas Eestisse investeerida. See firma toodab autoklaase ja firmal läheb siin väga hästi.
Me oleme suuruselt kuues investor Eestis kogumahuga umbes 300 miljonit eurot. Üha rohkem Prantsuse firmasid on huvitatud Eestist ja Eesti turust. Möödunud aastal Prantsuse investeeringud Eestisse kahekordistusid ja seda vaatamata praegustele majandusraskustele. Prantsuse ettevõtted hindavad Eesti ärimudelit, ärikultuuri, stabiilset juriidilist keskkonda ja tööjõu kvaliteeti.

Kolmandaks, minu Eestisse saabumisest alates olen konstanteerinud, et Eestis on väga suur nõudlus Prantsuse kultuuri ja keele järele. Igal pool, kuhu ma lähen, kohtun ma inimestega, kes on huvitatud prantsuse kultuurist.

Vastamaks sellele nõudlusele :
-  avasime septembris prantsuskeelsed lasteaiarühmad
-  andsime Eesti Haridusministeeriumi käsutusse Prantsuse õpetaja, et tugevdada prantsuse keele õpetamist Eestis
-  toetame neid jõupingutusi, mida Eesti teeb prantsuse keele edendamiseks.
-  Ja meil on eriti hea meel, et Eesti astus Frankofoonia Organisatsiooni vaatlejaliikmeks.
Ma ei räägi nostalgia pärast, aga olen veendunud, et inglise, saksa ja vene keele kõrval on olemas koht ka prantsuse keelele. Mida rohkem Euroopa areneb, seda rohkem on prantsuse keel vajalik. Arvan, et Prantsuse kultuuril on Eestis veel palju ilusaid lehekülgi kirjutada.
Prantsuse kultuur pole mitte ainult veinid, parfüümid ja mood, vaid samuti teatud mõtlemisviis, mis on hädavajalik selleks, et maailma asjadest aru saada, see on (kultuuriline ja keeleline) mitmekesisus.

Samuti pöörame suurt tähelepanu üliõpilastele. Soovime, et üha rohkem eesti üliõpilasi õpiksid Prantsusmaal ja Prantsuse ülikoolides.
Soovime, et eesti tulevased tegijad saaksid oma hariduse Prantsusmaal.
Minu jaoks on see väga oluline suund. Mida enam Eesti süvendab oma koostööd Euroopa Liiduga, seda enam muutub see suund oluliseks.
Tahaksin teile anda kolm näidet :
1) Kõigepealt Julia Laffranque, väljapaistev Tartu jurist, kes nüüd töötab väga vastutusrikkal kohal Strasbourgis. Ta on mitmel korral olnud praktikal Prantsuse Riiginõukogus.
2) Seejärel, Mari – Liis Sepper, kes on Sotsiaalministeeriumis soolise võrdõiguslikkuse volinik. Ka tema sai oma juriidilise hariduse Prantsusmaal.
3) Lõpuks, Anne Sulling, Eesti Peaministri majandusnõunik, kes õppis majandust Pariisi kõige suuremas majandusülikoolis.
Need on kolm sümboolset näidet ja ma olen veendunud, et neid on teisigi ning minu soov on , et neid oleks üha rohkem ja ma loodan, et teiegi hulgas on neid, kes tahavad Prantsusmaal õppida.

Ja veel üks aspekt, mis on seotud kultuuriga.
Programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn“ raames, soovib Prantsusmaa, et tema kultuuritegelased osaleksid selles aktiivselt. Me tahame näidata kaasaegset kunsti ja tantsu, samuti on ette valmistatud kolm näitust.
Esimene näitus annab ülevaate Sophie Call’i loomingust, kes on üks paremaid ja tuntumaid kaasaegseid kunstnikke.
Teine näitus tutvustab Yann Arthus-Bertrand’i loomingut, kes on väga tuntud fotograaf ning kes huvitub palju keskkonnaprobleemidest.
Kolmas näitus on pühendatud suurele Prantsuse lauljale Georges Brassens’ile, kelle elukaaslane oli muide eestlanna – enamuse Eestlaste ja Prantslaste jaoks on see avastus. Kavatseme Eestis korraldada kontserdi, et eesti publikul avaneks võimalus tutvuda Brassensi repertuaariga.

Vabandage, et ma liiga pikalt rääkisin, aga kokkuvõtteks tahaksin veel rõhutada, et nagu kokad ütlevad : „ Prantsuse ja Eesti suhetes taigen kerkib“. Hoian Eestile pöialt ja olen kindel, et me astume edasi kindlal pinnal.

Tänan tähelepanu eest !

Ja nüüd olen hea meelega valmis vastama teie küsimustele.

Dernière modification : 06/12/2010

Haut de page