Mõttekillud : eesti frankofoonid jagasid meiega mõtteid oma kokkupuutest prantsuse keelega

JPEG « Frankofoonia on Eestis elujõulisem kui võiks arvata. Igaüks minu kohtumistest Eesti koolides on tugevdanud minu veendumust, et frankofoonial ja prantsuse keelel on teie riigis oma kindel koht teiste kultuuride ja võõrkeelte kõrval », Frédéric Billet, Prantsuse suursaadik Eestis.

JPEG « Prantsuse keeleruumis olles tunnen ennast tõelise eurooplasena »,
Ilmar Raag, filmirežissöör

Sa ei tea kunagi, miks armastus algab. Lihtsalt ühel hetkel tahad Temast aina rohkem teada saada. Nii oli lugu minu ja Prantsusmaaga. Ma ei läinud Pariisi õppima mitte sellepärast, et ma muuhulgas oskasin prantsuse keelt, vaid eelkõige seepärast, et ma tahtsin tingimata seal õppida. Keeleoskus oli probleem, mida oli vaja lahendada. Nii ma alustasingi keeleõpinguid omal käel umbes aasta enne Pariisi minekut ja ma nägin kui raske oli minu kaasüliõpilastel esialgu minu prantsusekeelset kogelemist kuulata. Ent umbes esimese aasta kevadel tabasin ühes loengus juubeldusega, et ma saan kõigest aru. See oli väga võimas tunne.

Nüüd aastaid hiljem oskan Prantsusmaad ka kriitiliselt hinnata. Lõppude lõpuks kuulub nende kultuuri juurde pidev protestimine, mis sügiseti jätab Pariisi metroo streikide ajal linna peaaegu seisma. Ent samavõrd kriitiselt võin analüüsida ka ülejäänud maailma. Ja siin näen täna ühte tähtsaimat praktilist kasu prantsuse keele oskamisest. Nimelt on eesti ajakirjanduse välisuudised oma lõviosas tõlgitud läbi inglisekeelsete allikate. Teinekord mulle tundub, et see keeleoskusest tingitud piirang paneb piduri peale ka meie endi võimele vaadata maailma veidi laiemalt. Mulle on abiks see, et võin lugeda prantsuse ajalehti, aga seegi on vaid kutse, mis näitab kuipalju võib maailm avarduda. Võib-olla just tänu prantsuse keele baasi olemasolule tahan kindlasti veel mõne ladina tüvega keele õppida.

Teine põhjus, miks mul on hea meel oma prantsuse keele oskuse üle, tuleneb veidi isegi ebamäärasest ülevusest. Minu jaoks on prantsuse keele oskamine omajagu noobel. Ma ei otsi läbi selle keele endale otsest majanduslikku või poliitilist kasu, aga selle keele ruumis viibimine seob mind sajandite pikkuse kultuurilise pärandiga. Prantsuse keeleruumis olles tunnen ennast tõelise eurooplasena.
Ja lõpuks, ma ei saa salata, et ainult tänu selle keele oskusele saan ma teha praegu Pariisis oma teist täispikka mängufilmi, kus osaleb ka prantsuse kino üks legendidest Jeanne Moreau. See on ainulaadne kogemus, mis on võimalik ainult läbi keeleoskuse.

JPEG « Püüan noortele edasi anda seda, mida olen ise õppinud ja kogenud », Eneken Laugen, õpetaja

Arvan, et prantsuse keele kõla jäi mulle kõrva mõnest Prantsuse filmist, mida Soome televisioonist lapsena vaatama juhtusin. Igatahes olin 12-aastane, kui ütlesin vanematele, et tahan keeltekooli seda keelt õppima minna. Kursused saidküll lõpetatud, aga ega ma iseseisvalt enam palju vaeva ei näinud, mõtlesin vaid, et tore oleks ülikoolis Prantsuse filoloogiat õppida. Ent kui otsustamise aeg kätte jõudis, läksin Tartusse siiski ajalugu õppima. Vahepeal sai Eesti taas iseseisvaks ja piirid läände avanesid, mispeale käisime sõbrannaga aeg-ajalt Euroopas seiklemas. Prantsusmaal tundsin end eriti hästi ja kunagistest kursustest oli nii palju kasu, et enam-vähem suutsin end arusaadavaks teha. Ülikoolist sain kaasa ka õpetaja kutsetunnistuse, kuid kooliga ma sedapuhku end ei sidunud. Mõne aja pärast läksin hoopis Pariisi, et seal kunstiajalugu edasi tudeerida. Mõtlesin, et jään oma unistuste linna aastaks-kaheks, aga jäin rohkem kui kümneks. Kui paari aasta eest Eestisse tagasi pöördusin, tahtis õnnelik juhus, et mulle pakuti tööd prantsuse keele õpetajana. Nii ma siis püüangi noortele edasi anda seda, mida olen ise õppinud ja kogenud. Õpetan prantsuse keelt läbi vestluse, kultuuri ja ajaloo, sest keel on eelkõige praktiline oskus, mis võimaldab suhelda, aga tagab ka ligipääsu tohutul hulgal uutele teadmistele ja elamustele.

JPEG © Piia Ruber

« … et minagi kuulun selle kirjususe sisse », Indrek Koff, kirjanik ja tõlk

Lihtne oleks öelda: Prantsusmaa ja prantsuse keel on leib mu laual. Ja pannagi siia punkt, sest raske on kirjeldada ja lahata midagi, mis on elu loomulik ja lahutamatu osa. Kodu ja perekond on ju nii endastmõistetavad, mis sa nende kohta ikka öelda oskad? Aga kui ometi peaks, siis üritaks küsida nii: mida Prantsusmaa ja prantslased on mulle õpetanud? Oma mõtete selgeksmõtlemist ja nende võimalikult täpsel viisil väljendamist. Kodanikujulgust. Seda, et söök ja jook on palju enamat kui kütus. Seda, et kui iseendast lugu ei pea, siis ei pea sa õieti lugu kellestki ega millestki. Maailma ja selle kultuuri kirjusust. Arusaamist, et minagi kuulun selle kirjususe sisse. Koduigatsust. Ise arvan, et seda on päris palju.

JPEG « Prantsuse keel on eriline, temas on nii palju mängulisust, tal on hing sees », Tanja Espe, Riigikogu Kantselei ametnik

See lugu algas minu jaoks väga ammu: prantsuse keele "pisiku" sain Paul Aristelt. Tekkis sisemine vajadus pääseda prantsuse kirjanduse maailma. Kaunite kunstide ajalugu tudeerides sündis armastus selle keele vastu, armastus, mis on läbi põimunud sügavast aukartusest kogu prantsusekeelse kultuuripärandi vastu. Prantsuse keel on diplomaatia keel, suurte filosoofide keel - ta on nii inspireerinud erinevaid poeete end maailma luulesse jäädvustama. Prantsuse keel on eriline, temas on nii palju mängulisust, tal on hing sees. Või on see hoopis midagi salapärast, hoomamatut, mida on võimatu sõnadesse panna. Miks hakkas Milan Kundera küpses eas kirjutama prantsuse keeles? Miks
kirjutas Andrei Makin oma filosoofilised romaanid prantsuse keeles?

JPEG © Mark Litwintschik

« Hea võimalus Eesti maailmapildi rikastamiseks », Jaap Ora, Välisministeeriumi 2. poliitikaosakonna Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika büroo direktor

Võiks öelda, et eestlasele on võõrkeelte kontekstis prantsuse keele oskus magustoidu eest. Inglise keelega saab keskmine eestlane suures osas maailmast oma põhitoiduse kätte ja „kõhu täis“, hädavajalikud asjad aetud. Muidugi on paiku, kus inglise keelest ei piisa, aga sinna ei ole tavaline eestlane ka eriti kippunud. Võõrkeeleoskust võib võrrelda võtmega, mis avab sulle ukse senitundmatusse maailma. Kui pärast oma põhitarvete rahuldamist on veel jäänud tahtmist tegeleda „magustoiduga“, siis prantsuse keel avab nii mitmedki võimalused.

Prantsuse keele ja kultuuri osas valitseb Eestis omapärane olukord. Prantsuse kunst, samuti kirjanduse põhivara ja paremik on Eesti publikule hästi tuntud juba ligikaudu sajandi. Tubli eestindamisega tegeldi vastloodud Eesti Vabariigis, jätkati ka okupatsiooni ajal ja sama kehtib praegugi. Tänapäeval on ka rohkem eestlasi kui kunagi varem Prantsusmaad oma silmaga näha saanud. Samas on prantsuse keele oskajate arv olnud alati mõõdukas. Oluline kvalitatiivne muutus on toimumas riigiametnike seas, kus Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni (OIF) ja prantsuskeelsete riikide (Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg) toel on alates 1999. aastast keeleõpet saanud üle 4000 inimese. Allakirjutanugi kasutas juba esimesel aastal seda võimalust, jätkamaks kooli ajal hobi korras alustatud õpinguid. Euroopa Liidus tegutsedes aitab prantsuse keele oskus kaasa edukamale diplomaatiale, vastastikusele mõistmisele ja kokkuvõttes nii riiklikule kui ka isiklikule edule.

2010. aasta oktoobrist on Eesti Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni vaatlejaliige. Frankofooniaga liitumisel võib kasutada sedasama magustoidu paralleeli. Eksistentsiaalset laadi eesmärgid rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumisel olid täidetud ja nüüd oli aega ringi vaadata ja otsida veelgi täielikumat rakendust. OIF vaatlejastaatus lisab Eesti välispoliitikale mõnevõrra värvi, võimalusi ja tasakaalu. Seda pole isegi vaja niivõrd suhtluseks Prantsusmaa või teiste euroatlandi frankofoonidega, kellega partnerlus on niigi suurepärane, vaid pigem muu prantsuskeelse maailma avastamiseks (OIF-is on kokku 56 täisliiget ja 19 vaatlejat). See on see ala, kuhu eestlased pole seni eriti jõudnud, kuid mis järjest globaliseeruvas maailmas väärib hõlmamist. Meie huvidega sobitub hästi OIF-i laiem missioon, kus õiglasema maailma saavutamisel peetakse oluliseks keelte ja kultuuride mitmekesisuse edendamist.

Seega on Eesti Vabariik taas sammukese maailmakodanikuks saamisel edasi astunud. Tahaks loota, et Eestis tekib tasapisi juurde koole, kus prantsuse keel on esimeseks või teiseks võõrkeeleks. Siis tekib noortel eestlastel suurem võimalus frankofoonset maailma lähemalt avastada ja tundma õppida. Samavõrd oluline on näha frankofoonia kultuurilise ja poliitilise kohaloleku edasist kasvu ka Eestis.

avaldatud 11/05/2015

ülesse