Kõne Konvoiga 73 deporteeritutele pühendatud mälestuskogunemisel (9/05/2012)

Prouad ja härrad, kallid sõbrad,

Tean, et olen viimane kõneleja ja ma ei taha kuritarvitada teie kannatust, aga sellest tseremooniast tulenev emotsioon ja sügavad mõtted, mida eelkõnelejad väljendasid, ajendavad mind teie aega veel pisut kasutama.

Meie siinviibimine on sümboliks meie ühisele jõupingutusele mälestuse hoidmise nimel.

Tahaksin tänasel mälestusüritusel eriti tervitada meie hulgas viibivaid deporteeritute lähedasi ning härra Pierre – François Veili, kes tuli täna Tallinnasse ja esindab siin oma ema, proua Simone Veil’i.

Sooviksin samuti tänada proua Alla Jakobsoni tema toetuse eest proua Cohenile ja assotsiatsioonile Konvoi 73 ning eriti soovin tänada Aavi ja Faina Dobroshi, kes on andnud suure panuse Konvoiga 73 deporteeritute mälestuse hoidmisse.

Kaks aastat tagasi avasime siin mälestuskivi Konvoiga 73 deporteeritud Prantslastele. Tulen siia alati sügavate emotsioonidega, sest see mälestuskivi taaselustab südametunnistuse, valvsuse ja igaühe vastutustunde.

Neid oli kakskümmend ja sada... Neid oli tuhandeid.... Alasti, kondised ja värisevad.... kinniplommitud vagunites.... lõhestades öövaikust oma kriipivate küünte kajaga...
Neid oli tuhandeid... neid oli kakskümmend ja sada...

Kes oleks paremini kui prantsuse laulja Jean Ferrat oma laulus „Öö ja udu“ osanud kirjeldada kirjeldamatut, tragöödiat, deporteerimist.... teades samas, et ei sõnad, muusika ega pildid suuda seda tegelikult edasi anda.
Kes näitaks meile paremini kui Jean Ferrat, kuidas sellest rääkida ja jätkata sellest rääkimist, laskumata õuduse rutiini.
Need on väljakutsed, millele me vastu astume ja mida igakord ületame, kui siia koguneme.

Oleme siia kogunenud, sest me keeldume unustamast, me keeldume peitmast seda mälestust kaugele mälusoppidesse. See on lehekülg Euroopa ajaloost, mida me ei saa edasi keerata, mida me kunagi edasi ei keera! See on tugev sümbol, sest tähistame täna ka Euroopa päeva.

Tõsi on see, et Euroopa oli Teise maailmasaõja ajal kuristiku äärel, ometi suutis ta taas pead tõsta, sest Konvoi 73 inimesed näitasid teed vabadusele, näitasid, kuidas vastu astuda barbaarsusele.... need inimesed oskasid teha sellest ööst ja sellest udust valguse, mis meid jätkuvalt valgustab.
Nagu öeldakse:“ Et teada, kuhu me läheme, peame teadma, kust me tuleme“.

Prouad ja härrad, kallid sõbrad,

Mäletamise kohustusel on mõtet siis, kui seda kantakse edasi uutele põlvkondadele nii Eestis kui ka kogu Euroopas. See tähendab keeldumist unustamisest, see tähendab valvsust ja mäletamise õpetamist, mis on hädavajalik, et ühendada Euroopat, et vältida mälestusniidi katkemist, kui viimased Shoah tunnistajad on meie hulgast lahkunud.

see kohustab meid:

- mitte kunagi ohverdama meie vabaduse, õigluse ja vastutuse põhimõtteid
- võitlema halastamatult nende väärtuste vastastega
- olema selle pärandi kõrgusel, mille on meile andnud Konvoiga 73 deporteeritud Prantslased ja nende perekonnad, ja mitte seda pärandit reetma.

Tänan tähelepanu eest!

avaldatud 10/05/2012

ülesse