Hr. Suursaadiku kõne "Konvoi 73 - erilise saatusega" näituse avamisel

Härra Minister, härrad Suursaadikud, proua Juudi kogukonna esinaine, härra Okupatsioonide Muuseumi direktor, daamid ja härrad,

Täna avame väga erilise näituse, mis on seotud mälestuskohustusega Konvoiga nr. 73 deporteeritute ees.

Ma soovin teid siiralt tänada härra Minister. Teie kohalolek siin selle tagasihoidliku näituse avamisel on samaaegselt au ja sümbol. Au sellepärast, et oleme teile tänulikud, kuna avaldate Eesti nimel austust meie natsliku okupatsiooni ajal Tallinnasse deporteeritud hukkunud kaasmaalaste mälestusele. Sümbol seetõttu, et Euroopa on end üles ehitanud ühisele mälule ning see ülesehitustöö jätkub ka praegu, Täna oleme siin koos, et täita kohustust meie ühise mälu ees.

Soovin samuti tänada proua JAKOBSONi abi eest, mida ta on osutanud assotsiatsioonile Konvoi 73 ja härra Ahoneni, kes nõustus näitust eksponeerima Okupatsioonide Muuseumis.
Tuleme tagasi konvoi ajaloo juurde.

Ainult üks 79 konvoist, mis deporteerisid Juute Prantsusmaalt Drancy’st ( Pariisi lähedalt) võttis suuna Balti riikidele. See oli konvoi 73 , mis asus Drancy’st teele 15. mail 1944.
Selles rongis oli 878 inimest, enamuses Juudid.. 600 neist viidi Kaunasesse ja 300 Tallinna, kuhu konvoi saabus umbes 20 . mail 1944.
1. septembril 1944 deporteeriti 34 konvoi nr. 73’ st ellujäänut Gdanski lähedale Stutthofi laagrisse ja kõigest 22 naasesid 1945 . aastal Prantsusmaale.

See näitus, nagu te näete, on väga tagasihoidlik. Ta on koostatud konvoiga nr. 73 deporteeritute lähedaste poolt. Selle näituse tagasihoidlikkus näitab kui vähe on tänapäeval informatsiooni konvoi kohta, millest keegi 50 aastat midagi ei teadnud. Kui jvälja arvata mõned üksikud dokumendid, pole ühestki arhiivist leitud teavet nende meeste viimaste elupäevade kohta Tallinnas. Läbi selle tagasihoidliku näituse avaldavad deporteeritute lähedased oma viimast lootuskiirt, et leida tunnistajaid, kes saaksid rääkida nende lähedastest. Mõned perekonnad otsivad ikka veel, kus surid nende omaksed.

Umbes 40 Assotsiatsiooni Konvoigq nr. 73 deporteeritute lähedased ja sõbrad liiget tulevad 2. juunil Tallinna mälestusretkele..See võimaldab avaldada austust meie deporteeritud kaasmaalastele. : Patarei vangla lähistel kus deporteerituid kinni peeti, Avatakse mälestuskivi tänu Tallinna Linnavalitsuse toetusele. Henri Zadjenwergier,viimane konvoist ellujäänu kes deporteeriti vaevalt täisealisena, tuleb Tallinna. Simone Veil, Prantsuse Akadeemia liige, endine minister, esimene Euroopa Parlamendi president tuleb esimest korda Baltimaadesse. Kuhu deporteeriti tema isa ja vend.

Tahaksin lõpetada selle kõne lugedes teile ette sõnumi, mille teile saadavad assotsiatsiooni liikmed.

Konvoi number seitsekümmend kolm poolt deporteeritute lähedased ja sõbrad ning Assotsiatsiooni aupresident proua Simone Veil on väga liigutatud ja õnnelikud ning tänavad südamest Okupatsioonide Muuseumi, kes võimaldas oma ruumides korraldada konvoile pühendatud näituse.

Konvoile number seitsekümmend kolm pühendatud näituse korraldamine sai võimalikuks seetõttu, et tuhande üheksasaja neljakümne neljanda (1944) mais deporteeritud meestest jäid maha perekonnad, abikaasad, lapsed, vennad ja õed, kel õnnestus peituda ja haarangutest pääseda.

Koonduslaagrite vabastamise viiekümnenda (50) aastapäeva tähistamisel tuhande üheksasaja üheksakümne neljandal (1994) aastal jõudsid perekonnad arusaamisele : konvoi number seitsekümmend kolm oli liiga kauaks unustusehõlma vajunud, midagi polnud tehtud nende meeste mälestuseks, neist ei räägitud kusagil, neid ignoreeriti.

See tagasihoidlik näitus väljendab meie tahet, et meie deporteeritud vanemaid pole unustatud ja me töötame selle nimel, et muuta nende mälestus igaveseks.

Tänan kogu südamest,

Louise Cohen, assotsiatsiooni esinaine

Meie tänase päeva panuseks on edastada seda teadmist, edastada seda mälu, edastada neid mälestusi. See on meie kohus ja vastutus.

Dernière modification : 14/05/2010

Haut de page