Hr. Suursaadiku ettekanne Kaubandus- ja Tööstuskojas 11. septembril 2012

Raske on rääkida Prantsusmaast, olles ise Prantslane. Minu jaoks on see väljakutse, kuid püüan anda oma parima ja olla võimalikult objektiivne.
Ma pakun teile rääkida natukene majandusest ja kultuurist, mis aitab teid reisiks Prantsusmaale ette valmistada.

1) Alustame numbritest, sest numbritega on asi selgem ja arusaadavam.
Prantsusmaa on riik, kus elab 65 miljonit inimest, see tähendab umbes 1% maailma elanikkonnast. Prantsusmaa annab neli protsenti (4%) maailma SKP-st (see tähendab umbes kaks tuhat miljardit eurot).
Prantsusmaa on esmapilgul keskmiste majandusvõimalustega riik, kuid paljud arvavad (ja mina sealhulgas), et tema roll ja mõju maailmas ning Euroopas pole sugugi keskmine. See on seotud meie ajaloo ja minevikuga.

Kõigepealt, mõned sõnad Prantsuse majandusest:
Prantsusmaa on maailmas majanduses viiendal kohal. Olulist rolli mängib prantsuse majanduses kolmas sektor, kus töötab rohkem kui seitsekümmend protsenti (70%) aktiivsest elanikkonnast. Kolmas sektor annab nelikümmend protenti (40%) riigi SKP-st.
Tööstussektoris töötab kaheksateist protsenti (18%) aktiivsest elanikkonnast ja see moodustab viisteist protsenti (15%) SKP-st. Viimastel aastatel (viimasel kümnel aastal) on paljud Prantsuse firmad Prantsusmaalt lahkunud ja on end sisse seadnud esilekerkivate turgudega riikides (nagu näiteks Aasia riikides). Selle põhjuseks pole üksnes tööandja kulud, sest uurimused näitavad, et kuni tuhande viiesaja euroni on nad väiksemad kui Saksamaal, ja üle tuhande viiesaja euro puhul suuremad. Seega on olukord nüansirikkam kui üldiselt arvatakse.
Põllumajanduses töötab kolm protsenti (3%), see tähendab umbes üks miljon töötajat ja see sektor annab riigile neli protsenti (4%) SKP-st.

Prantsusmaa on maailmas teisel kohal investeeringute poolest välisriikidesse ja kolmandal kohal, mis puudutab välisinvesteeringuid Prantsusmaale. See näitab, et Prantsusmaa majandus on väga avatud ning tal on pidev kokkupuude globaliseerumisega.
Riigil on prantsuse majanduses olnud traditsiooniliselt väga oluline roll, ja seda eriti pärast Teist maailmasõda. Nüüdseks on Prantsuse riik majandusest palju tagasi tõmbunud ja väga paljud riigiettevõtted on erastatud.
Praegu on Prantsusmaal umbes kolm miljonit ettevõtet. Neist ainult tuhat kakssada (1200) on riiklikud ettevõtted, mis teeb null koma kuus protsenti (0,6%) ettevõtete koguarvust.
Riigi kulutused moodustavad viiskümmend kuus protsenti (56%) SKP-st ja lõviosa sellest on sotsiaalkulud. Kriisi ajal on riigil vähem tulusid, kuid sotsiaaltoetusi tuleb ikkagi maksta. Väga tihti öeldakse, et Prantsusmaal on liiga palju ametnikke (umbes viis miljonit). Kuid riigi tegevuskulud moodustavad kõigest kakskümmend seitse protsenti (27%) avaliku sektori kuludest samas kui sotsiaalkulud moodustavad nelikümmend kaks protsenti (42%).
Prantsusmaal on kakskümmend neli miljonit aktiivset elanikkonda; kolm miljonit töötut; kuusteist miljonit pensionäri ja viisteist miljonit õpilast/üliõpilast.
Nagu te võib- olla teate, on maailma ettevõtete TOP – viiesaja (500) hulgas bnelikümmend (40) prantsuse suurfirmat.
Nende hulgas on näiteks:
- maailma suurim kosmeetikafirma L’Oréal;
- autotootjad Peugeot ja Renault, mis asuvad maailma autotootjate hulgas vastavalt viiendal ja seitsmendal kohal: nüüd nad arendavad elektriautosid;
- Vinci ja Bouyges, maailma suurimad ehitusfirmad;
- Airbus, mis on suuruselt teine lennukitootja maailmas; see on EADS kontserni tütarfirma, kus osalevad Saksamaa, Suurbritannia, Hispaania ja Prantsusmaa.
- Alstom, mis toodab kiirronge (TGV); ja toodab samuti elektrijaamasid, nagu näiteks Narvas, kuhu rajatakse kaks kolmesaja megavatise (300 MW) võimsusega plokki, kus kasutatakse põlevkivi ja biomassi. Selle ehitamisel osalevad Eesti ehitusfirmad ning selle projekti raames tekib eestlaste jaoks mitmeid tuhandeid töökohti.
- tervise ja farmaatsia valdkonnas on ravimifirma Sanofi maailma ravimitootjate hulgas viiendal kohal; Sanofi on ka Tallinnas esindatud.
Energiavaldkonnas on Prantsusmaal kaks väga suurt ettevõtet. Kõigepealt energiakompanii Total, mis on suurima käibega ettevõte Prantsusmaal ning suuruselt seitsmes naftatootja maailmas. Ja samuti maailma suurim tuumareaktorite tootja Areva, kes ehitab praegu Soomes kolmanda põlvkonna reaktorit EPR. Eestis on esindatud Veolia tütarfirma Dalkia, kellele kuulub hakkpuitu ja turvast põletav Väo elektrijaam.
Väga edukad on Prantsuse luksuskaupade tootjad: maailma esikümnes on neid koguni neli. Ja suurimaks maailmas on prantsuse luksuskaupade kontsern LVMH.

Eestis on esindatud ka suur prantsuse ettevõte Saint – Gobain, kellel on autoklaaside tehas Elvas.
Vaatamata sellele, mida mõned arvavad, on Prantsuse suurfirmades vähem töötajaid kui keskmistes ja väikefirmades. Annan teile mõned arvud:
Suurfirmades, mida prantslased kutsuvad „elevantideks“, töötab kokku kaheksa miljonit inimest.
Keskmistes ettevõtetes, mida kutsutakse „gasellideks“, töötab umbes seitse miljonit inimest,
Ja väikefirmades on neli miljonit töötajat. Väikefirmasid kutsuvad prantslased „hiirteks“.
Peale selle on Prantsusmaal veel neli miljonit FIE-t. Praegu pööratakse Prantsusmaal suurt tähelepanu just „gasellidele“ ja „hiirtele“.
Miks? Sest ühest küljest tuleb neilt kuuskümmend protsenti (60%) Prantsusmaa SKP-st, aga teisest küljest võiks neid olla rohkem.
Prantsusmaal on viimastel aastatel rakendatud mitmeid meetmeid, et aidata keskmisi ja väikefirmasid.
Esiteks on igas prantuse departemangus loodud riikliku krediidi vahemehe ametikoht, kes aitab keskmistel ja väikefirmadel taotleda pankadelt laenu või finantseerimist,
Teiseks on loodud riikliku allhangete vahemehe ametikoht.
Ja kolmandaks on olemas riiklik süsteem OSEO, mis aitab keskmistel- ja väikefirmadel finantseerida oma projekte, saada pangalaenu ja annab garantii, et firmad saaksid pangalt laenu.
Kõik kolm süsteemi on kättesaadavad Internetis ja enam pole vaja täita tonnide viisi pabereid.
Meil, Prantsusmaal, on veel üks riiklik süsteem, mis soodustab ettevõtlust. Ettevõtlusvormi „Auto-entrepreneur” alusel võivad kõik Prantsuse kodanikud (töötud, töötajad, ametnikud, pensionärid) luua väga lihtsalt miniettevõtte, et saada lisasissetulekut ja saada esimese kolme aasta jooksul maksuvabastusi. Nad maksavad ainult kolmteist protsenti (13%) käibest. Praeguseks on registreeritud üle viiesaja tuhande (500 000) sellise ettevõtja.

Ja nüüd kultuurist...
Üks Prantslane ütles, et „kultuur on see, mis jääb, kui kõik muu on unustatud“.
Ma tean, et on pisut pretensioonikas rääkida iseendast, aga tahaksin siiski kõigepealt rääkida isiklikest kogemustest, mis mul seostuvad viimasel neljakümnel aastal toimunud muutustega. Nagu öeldakse: „Parem on rääkida asjadest, mida sa hästi tunned“.
Mina olen beebibuumi põlvkonnast, see tähendab, et kasvasin üles koos esimeste must- valgete telerite, vinüülplaatide, ja Biitlite muusikaga.
Ma kasvasin üles ühiskonnas, kus keskset rolli omasid raamatud ja televisiooni võidukäik alles algas.
Tol ajal oli Pariis kultuuripealinn koos oma teatrite, kinode ja muuseumidega.
Pariis ja teised Prantsusmaa piirkonnad olid nagu öö ja päev, nagu kaks erinevat maailma. Tol ajal ilmus ka raamat „ Pariis ja prantsuse kõrb“,

Tol ajal elasin Ida – Prantsusmaal ja külas, kus ma elasin, oli meie pere esimene, kellel oli televiisor. Ma mäletan väga hästi, et see oli meie jaoks nagu revolutsioon ja kultuur tuli otse meie juurde koju. Paljud naabrid tulid meie juurde, et jälgida uudiseid, rahvusvahelisi sündmusi, jalgpalli....

Tänapäeval on selline nägemus prantsuse kultuurist väga aegunud (ajast ja arust) ja praegune kultuurimaastik on hoopis teistsugune.
Milline ta siis on?

Esiteks peab ütlema, et väga suure märgi on jätnud Interneti tulek. Käimas on digitaalrevolutsioon ja Prantsusmaa pole sellest kõrvale jäänud.... see on teda tabanud otse südamesse!

Kui kümme aastat tagasi omas ainult iga viies pere arvutit ja kõigest üks protsent (1%) elanikkonnast surfas Internetis, siis nüüd omab arvutit kaks kolmanikku peredest ja üle poole peredest omavad kiiret Internetti.
Prantslased veedavad kolmkümmend kaks (32) tundi nädalas erinevate ekraanide ees, olgu see siis teler, arvuti või mängukonsool.
Seega on alanud „ekraanikultuuri“ ajastu ja noored veedavad keskmiselt kaks tundi päevas arvuti taga.
Võib julgelt öelda, et Internet on mõjutanud Prantsuse kultuuri palju rohkem kui televisiooni tulek nelikümmend aastat tagasi.
Kuna me räägime Internetist, siis tahaksin rõhutada, et Prantsusmaal moodustab digitaalmajandus kolm koma viis protsenti (3,5%) SKP-st (kuuskümmend miljardit eurot). Võrdluseks, Saksamaal ja Inglismaal on see viis protsenti (5%) SKP-st.
Prantsusmaal töötab selles sektoris umbes kaks miljonit inimest.
Võib – olla te ei tea, aga ka Prantsusmaal on selles valdkonnas mõned edulood (success story).
Näiteks üks sellistest edukates firmadest on vente.privée.com (eesti keeles eramüük). See on eraisikutele mõeldud ostu- müügi portaal. USA-s võttis selle prantsuse mudeli üle nende tuntud firma GILD. See tähendab, et prantslastel on tihti edukaid ning lennukaid ideid ja suur loominguline potentsiaal.
Nii palju kui ma tean, on meie hulgas üks prantslane Nadim Taoubi, kes arendab sarnast projekti Eestis. Ta räägib teile ise täpsemalt.
Väga edukaks on osutunud veel teinegi Prantsuse firma - seloger.com - eluasemete ostu - müügi ja rentimisega tegelev online –firma.

Prantsusmaal on veel üks maailmas väga tuntud digitaalajandusega seotud firma, mis on seotud digitaalmajandusega:
Esiteks Vivendi, maailma suurim arvutimängude tootja;
Mis puudutab raamatuid ja digiraamatuid, siis Prantsusmaal on alustatud raamatukogude digitaliseerimisega, nagu näiteks Lyoni raamatukogu.
Prantsusmaal moodustavad e- raamatud 1% üldisest raamatuturust.
Ja veel, digiteema lõpetuseks - Prantsuse Riigikohus otsustas, et õigus Internetiühendusele on põhiseaduslik õigus. Kõik see tähendab, et Prantsusmaal on digitaalne revolutsioon käivitunud, kuid see digitaalse taigna kerkimine võtab veel pisut aega.

Loomulikult, kui me räägime Prantsuse kultuurist, siis mõtleme kindlasti ka „ seitsmendale kunstile“ -filmikunstile. Hiljuti pärjati Prantsuse film „ The Artist“ viie Oscariga ja parima meesosatäitja Oscari sai Jean Dujardin, väga paljutõotav näitleja, keda Prantsusmaal kõik teavad. Prantsusmaa on riik, kus toodetakse kõige rohkem filme ühe elaniku kohta. Ja Pariis on väga hinnatud võttepaik filmitegijatele – seal tehakse viisada - kuussada (500– 600) filmi aastas.
Ja kõik on loomulikult kuulnud Cannes’i filmifestivalist, kuhu igal aastal koguneb filmimaailma koorekiht.
Prantsuse filmid on suunatud rahvale ( prantsuse keeles „films populaires“) ja see selgitab, miks nad on nii populaarsed välismaal.
Siinkohal võiks nimetada selliseid filme nagu „Bienvenue chez les Ch’tis” ( Tere tulemast kolkasse ) ja « Les Intouchables » (Puutumatud)
Tahaksin veel meenutada, et ka teie kaasmaalane Ilmar Raag lõpetas hiljuti Prantsusmaal oma filmi „ Eestlane Pariisis“, kus peaosa mängib prantsuse legendaarne näitleja Jeanne Moreau. Seda filmi saab Tallinnas näha oktoobris.

Peale kinokunsti tahaksin ma veel rääkida mõnest Prantsuse kultuuritegelasest, kes on kirjutanud ilusaid lehekülgi meie kultuurilukku.

Näiteks muusikas on meil sajandite jooksul välja kujunenud väga tuntud ja tunnustatud klaverikoolkond. Paljud prantsuse pianistid on tuntud kogu maailmas, sest nad teevad palju kontsertreise: nagu näiteks Hélène GRIMAUD, kes elab USA-s, ja samuti Vanessa Wagner, kes andis kaks aastat tagasi suurepärase kontserti Tallinnas.

Ja nüüd jätkame kirjandusega. Kolm aastat tagasi sai prantsuse kirjanik Jean Le Clézio Nobeli kirjanduspreemia oma raamatuga „ Näljariturnell“ (Ritournelle de la faim). Väga tuntud on Goncourt’i preemia laureat Paule Constant, kes käis tänavu ka Eestis.
Tõsi on, et Prantsusmaal, meil on väga tugev kirjandustraditsioon. Meie jaoks on see samuti seotud prantsuse keele kaitsmisega ja sellega, et me püüame edendada Frankofooniat kogu maailmas. Meie jaoks pole Franfofoonia edendamine mitte inglise keele kõrvalelükkamine, vaid keelelise mitmekesisuse arendamine. Minu hinnangul on inglise keele oskus tänapäeval tavaline asi, kuid emakeele ja inglise keele kõrvale peaks õppima veel ühe keele. Ja miks ei võiks see olla prantsuse keel?
„Kus keel, seal meel“, sest Frankofoonia pole mitte üksnes prantsuse keel, vaid ka eriline viis mõelda ja maailma asjadest aru saada.

Ja nüüd mõned sõnad kunsti kohta.
Prantsuse kaasaegne kunst liigub ja tekitab suurt huvi kogu maailmas. Edukate kunstnike hulgas on palju naisi nagu Annette Messager ja Sophie Calle, kelle näitust sai sel talvel näha ka Tallinnas.
Me oleme samuti väga uhked oma arhitekti Jean Nouvel’i üle, kelle projekteeritud on mitmed ooperimajad ja muuseumid üle maailma (näiteks Pekingi ooperimaja või Guggenheimi muuseum Rio de Janeiros).
Prantsusmaa müüb viisteist protsenti (15%) kogu maailma kunstiteostes ning on sellega kolmandal kohal pärast USA-d ja Inglismaad.
Lõpetuseks, enne kui saate läbi seedida kogu selle informatsiooni, tahaksin veel lisada ühe väga eduka valdkonna – see on matemaatika. Prantsusmaal on väga silmapaistev matemaatikute koolkond ja paljusid neist on auhinnatud „Fieldsi medaliga“ ( see on võrdväärne Nobeli preemiaga). Kaks aastat tagasi sai selle autasu Cedric Villani.
See selgitab, miks üha enam välismaa tudengitest valib õpinguteks Prantsusmaa. Ja üha rohkemates Prantsuse ülikoolides on võimalik õppida ka inglise keeles. Näiteks mainekal Pariisi Poliitteaduste Instituudil Science - Po on ingliskeelne filiaal Reimsi linnas. Seal õpivad ka mõned eestlased.
Prantsusmaa on kolmas sihtpunkt välistudengitele pärast USA-d ja Inglismaad.

Ja kui ma ütlen Prantsuse kultuur, siis seostub sellega veel mitmeid märksõnu.
Kõigepealt Pariis. Ühes laulus öeldakse, et „Pariis on maailma kuninganna“ ja ühes teises laulus öeldakse, et „Pariis on nagu blond naine“.
Nagu Te teate, Pariis on väga modernne linn oma rikka arhitektuuri ja erilise kultuuriõhkkonnaga, ja igal aastal on meil üha rohkem välisturiste.
Kahe tuhande kümnendal (2010). aastal külastas Louvre’i muuseumit kaheksa miljonit inimest, edestades sellega British Museumi. Louvre on esimene muuseum maailmas, mis avab oma filiaali Araabia Ühendemiraatides.

Unustada ei tohi ka Prantsusmaa eripalgelisi regioone väikeste linnade ja küladega .... ning teedega, mis viivad kõik Pariisi. Nagu on öelnud d’ Artagnan ja Balzaci romaanide kangelane Rastignac : „ Ühel päeval tuleb minna Pariisi“ – see tähendab, et ühel päeval tuleb teha karjääri ja elus edasi minna.
Samuti peaks külastama suuri linnu nagu Marseille, Toulouse, Bordeaux, Lille, Strasbourg. Reisida võib rongiga, see on lihtne ja vähem väsitav. Autoga on samuti väga mugav, sest siis on võimalik teha peatusi väikestes külades, kus tuksub Prantsusmaa süda, ainult et aeglasemas rütmis kui Pariisis.

Ja loomulikult ei saa rääkimata jätta prantsuse gastronoomiast ja veinidest. Nagu te teate, on Prantsusmaa väga tunnustatud gastronoomia- ja veinimaa. Alates möödunud aastast, on see Prantsusmaa oskus kirjutatud ka UNESCO kultuuripärandisse. Maailma viiekümne (50) parima restorani hulgast leiab kaheksa prantsuse restorani. Kogu maailmas tunnustatud kokkade hulgast leiate sellised nimed nagu vennad Pourcel’id, Yannick Alléno ja Alain Ducasse.
Mis puudutab veine, siis kirjutas Prantsuse filosoof Boileau selle kohta, et „ kes ei oska juua, ei oska mitte midagi“. Nagu te teate, on meil väga rikkalik veinide valik: Burgundia piirkonna noored veinid, mida juuakse kohe ja Bordeaux veinid, mis on laialt tuntud välismaal, sest juba nende algusajast peale on neid eksporditud Inglismaale ja Skandinaaviamaadesse. Ei saa unustada ka kangeid alkohole nagu Armagnac ja Cognac. Muidugi ei tohi manustamisega liialdada!
Kuid Prantsusmaa on ka juustude maa oma mitmesaja juustusordiga.
Kindral Charles de Gaulle ütles kunagi:“ Kuidas saab valitseda riiki, kus on kakssada viiskümmend erinevat juustusorti?“
* * *
Lõpetuseks ja kokkuvõtteks:

Tihti öeldakse, et Prantsusmaa pea ulatub põhja ja jalad lõunasse, mis iseloomustab hästi meie positsiooni Euroopas.
Me mõistame ja arvestame Põhjamaade kainet mõistust ja distsipliini, aga samas meeldib meile ka Lõunamaade fantaasiarikkus ja soojus.
Euroopa koosneb just nendest erinevatest komponentidest. Prantsuse luuletaja Jean Cocteau ütles kunagi, et Prantslane - see on halvas tujus Itaallane.
Üks prantsuse humorist ütles, et „ Prantsusmaa valis oma embleemiks kuke, sest kukk on võimeline laulma ka siis, kui ta on mutta uppumas“ . Prantsusmaa on läbi ajaloo näidanud, et tal on suur kohanemis- ja vastupanuvõime. Samuti on meil Euroopa suurim sündimus - seega ei pea me kartma tuleviku pärast ja me usume oma jõusse.
Parim viis, kuidas kõiges selles oma silmaga veenduda ja omal nahal kogeda, on minna Prantsusmaale. Soovin teile huvitavat reisi.

Ma tänan Teid tähelepanu eest ja ma olen valmis vastata Teie küsimustele, kui Teil neid on.

avaldatud 18/09/2012

ülesse